Lamav tiiger (0)

[PLAYBOY] Tundud olevat läbi ja lõhki koduinimene. Kas sa kunagi üldse möllumees oled olnud?

[JÕEKALDA] Ma ei saa öelda, et ma mingi möllutegija oleksin olnud, aga Pedas õppimise ajal käisime palju väljas. Ainus häda oli selles, et üliõpilased on ju vaesed. Sellest ajast saadik meeldibki mulle Vana Tallinna liköör – hea odav jook, paari pitsiga oli lõbus tuju sees.

[PLAYBOY] Mõeldes tagasi oma koolipõlvele – mida sa toona telerist üldse vaatasid?

[JÕEKALDA] Sel ajal oli ETV ju ainuke kanal ja kui sealt näidati vana-aastaõhtu programme – no see oli tõeline maiuspala. Nõmmikut, Kibuspuud ja Krjukovit – see oli asi, mida pikisilmiootasid. Teine asi oli Soome TVst tulnud Ritariässä Michael Knighti seriaal, see oli kõva sõna, hiljem tuli McGyver...

[PLAYBOY] Kas unistasid sellest, et ühel päeval ka ise ekraanile pääseda?

[JÕEKALDA] Mitte iialgi. Ma polnud üldse esineja inimene. Et mu mõlemad vanemad töötasid ETVs, siis vahel ikka kutsuti töötajate lapsi kuhugi laulma ja jõululuuletusi lugema. Ema on meenutanud, et ka mina olin kunagi ühe luuletuse pähe õppinud, aga niipea, kui stuudio uksest sisse astusin, ei tulnud suust ühtegi piuksu. Alles Pedasse õppima asumine muutis asja. Seal olid hämmastavad õppejõud, kes keerasid mu maailmapildi hoopis tagurpidi.

[PLAYBOY] Kas läksid Pedasse kultuurharidust tudeerima huvist asja vastu või sellepärast, et sinna oli kõige kergem sisse saada?

[JÕEKALDA] Sinna polnud üldse kerge sisse saada. Pedasse läksin puhtalt sellepärast, et kuna mu ema oli režissöör ja isa ETVs operaator, siis tahtsin minna ETVsse assistendiksja saada kunagi ka režissööriks. Aga režissööri ei saa minust kunagi.

[PLAYBOY] Mis pilguga ise oma saateid vaatad?

[JÕEKALDA] Ikka sellise pilguga, kuidas siis saade välja näeb. Silmanurgast jälgin, mis nägu naine teeb. Ise arvan küll, et pagana hästi kukkus mingi asi välja, ja siis vaatan,kas teine ka sellest aru saab. Kui hakkasime tegema „Rooside sõda”, sõitis kohale produtsent, kes lükkab eri riikides asja käima. Muudkui andis teistele osalistele nõu. Mõtlesin, kas ta mulle ei oska midagi öelda? Et kas vaatan õigesse kaamerasse ja teen oma asjad õigesti ära? Siis tuli vana ühel hetkel minu juurde ja ütles, et päris hästi paned. Tema vaadanud selle pealt, mida teeb režissöör ja teised pulditagused inimesed. Kui nood vähemalt muigavad, siis on kõik okei, sest nemad on viimased inimesed, kes kogu selle protsessi juures üldse muigavad.

[PLAYBOY] Jälgid oma naise reaktsioone. Kas ta on väga karm kriitik?

[JÕEKALDA] Tema kriitika seisneb selles, et kas meeldis või ei. Ja pigem mitte. Ütleb, et teed jälle oma tobedatnalja. Kehitab lihtsalt õlgu, sest ta peab minuga niikuinii päevast päevatõtt vahtima. Ega ma seal ekraanil väga teine olegi– jah, kodus ma ei hüppa ega räägi ebaloomulikult kõva häälega, aga molu on ikka sama ja jutt ka. Pigem on emal eluaegse teletöötajana konstruktiivseid nurki ja lähenemisi. Ütleb, et siin läksite kraadi võrra piirist üle, või tõdeb, et võtke hoogu maha.

[PLAYBOY] Teet Margnaga kokkusaamine oli su elus oluline sündmus. Kuidas see juhtus?

[JÕEKALDA] Margna on minust aasta noorem ja õppis samal ajal Pedas. Ja siis kuidagi ... no ma ei tea, kas meie naljasoonoli ühine? Lõpetasime Peda ära, sellal ei puutunud me üldse kokku. Siis ühel hetkel kutsus Margna mind oma stuudiosse assistendiks. Saime kokku ja asi hakkas susisema. Kutsusin assistendina alguses inimesi saatesseja suhtlesin nendega, edasi läksin juba töögruppi, kus mõeldi igasuguseid asju välja.

[PLAYBOY] Olete koos telet teinud tosinkond aastat. Mis on olnud kõige lahedamad ühised asjad?

[JÕEKALDA] Need jäid sinna alguse poole. Siis oli palju vurtsu sees. Meil olid otsesaated, läksime üsna julmalt ja tegime ära. Siis oli tahtmist, pauerit, hurraad ja rõõmu. Nüüd on seda kõike hulka vähem, tekib pabistamine, et mis juhtub siis, kui ma teen selle valesti või ei oska õigesti rääkida. Ma ei igatse neid aegu tagasi, mulle meeldib praegu kõiki asju läbimõeldult ja turvaliselt teha.

[PLAYBOY] Sina ja Margna olete kõik need aastad olnud nagu sukk ja saabas. Kas on olnud ka selliseid hetki, et teie teed läinuksid lahku?

[JÕEKALDA] Mul on Margnaga väga hea koos tööd teha. Tema on selline inimene, kes mina pole. Ta on produtsent. Ma võin anda küll ideid, aga tema paneb need füüsiliselt ja materiaalselt kokku. Kujundused, kaamerad, inimesed,räägib läbi telekanalitega. Ja ajab neid rahaküsimusi, mis mulle on õudus kuubis. Ta on mind alati hoidnud, pole kunagi teinud nii, et ütleb: kui raha üle jääb, saad ka midagi. Ta võtab mind nagu võrdväärset, aga samas ta punnitab ise sellevõrra rohkem.

[PLAYBOY] Kas Margna sind püganud pole?

[JÕEKALDA] Me oleme rahaasjad omavahel paika saanud. Margna hoolitseb, et mul ei tekiks sellist tunnet, et ah jälle tõmmati nahk üle kõrvade. Tahab, et ma hakkama saaksin ja et kõik oleks korras. Siis on meil ju lihtsam koostööd teha. Küll oleks tore, kui käiksin ringi vingus näoga, et Margna on aferist ja mulle ei kukugi midagi.

[PLAYBOY] Kas te sammute ka oma telekarjääri lõpuni koos või võtab Margna ühel hetkel mängu uue Jõekalda ja vastupidi?

[JÕEKALDA] Olen talle ammuilma soovitanud, et võtku mõni noorem tegelinski. Me oleme Teeduga aastaid koos olnud ja inimene harjub ju ära. Sa tead, mis teine mõtleb, mida tahab, ja nii on kerge koos edasi liikuda. Kui ta uue ja värske inimesega otsast alustaks, tuleks kõigepealt usaldusleida – eks mullegi ole pakutud, et tule tee teisi saateid kõrvalt, aga ma pole neid vastu võtnud. Mulle meeldib Teeduga koos teha. See hoiab meid koos ja praegu pole ta veel kusagil ringi vaadanud.

[PLAYBOY] Sa tundud ekraanil olevat muhe ja vahetu rahvamees. Kui palju on selles mingit teadlikku imidžit?

[JÕEKALDA] Mõni on küll öelnud, et ära hüppa ja tõmble, hakka tegema tõsist asja, jutusaateid – et vanus on ka selline. Ei taha ja ei oska. Selleks peab olema vastav haridus, ajakirjanduslik põhitaust, et osata juttu edasi viia. Minu saadetes on tarka juttu võimalikult vähe ja see, et ma seal ekraanil hüppan ja püüan olla heatujuline – kes ikka tahaks näha kehva tuju ja vingus näoga saatejuhti?

[PLAYBOY] Kas sellist saates nähtavat energiapommi rollipeab lausa harjutama?

[JÕEKALDA] Mul on „mägilaagrid”. Vähemalt päev enne pikemat salvestust – salvestame tavaliselt kolm-neli saadet päeva jooksul – olen lihtsalt nelja seina vahel, kardinad on ees, tuba pime, naine ja lapsed ei sega. Olen vait. Siis tekib see tunne. Et tahaks pimedast ruumist välja saada ning rääkida. Vaat siis tuleb hea energia sisse.

[PLAYBOY] Enne ütlesid, et teles tuleb olla rõõmus. Kas meie teleekraanidel on liiga palju vingus nägusid ja tõsist juttu?

[JÕEKALDA] Kuidas võtta. Kui tehakse tõsist juttu, ju siis on tõre nägu omal kohal. Iga inimene teeb ikka seda, mis talle on südamelähedane. Mina nii ei saa, et enne tegin pila ja nüüd sukeldun tõsistesse teemadesse, et vahetame nüüd Aarne Rannamäega kohad ära. Et mina istuks laua taga ja üritaks rääkida päevapoliitilistel teemadel, millest ma tuhkagi aru ei saa. Ja Rannamäe käiks „Rooside sõjas” hõbedase mütsiga ringi. Las iga kingsepp jääb oma liistude juurde. Tegelikult on teles liiga vähe sellist žanrit, nagu meie Teeduga teeme – meelelahutuslikku telemängu. Nalja ja tralli saab vähe. Ma ei tea, kas telejaamade juhid ei usu sellesse, aga telemänge peaaegu polegi.

[PLAYBOY] Mida sa ise telerist kõige rohkem vaatad?

[JÕEKALDA] „Selgeltnägijaid” vaatasin. Mul mängib telekas kodus ehk 20 tundi päevas, jään selle taha ka magama. Kui meil polnud veel kardinaid akende ees, siis ühel hommikul oli naabritüdruk hakanud lasteaeda minema ja öelnud, et näe, onu Kristjan vaatab ikka veel telekat. Aga ma polnud veel üles ärganudki!

[PLAYBOY] Kusagil oled maininud ka oma huvi dokumentaalfilmide vastu?

[JÕEKALDA] Mulle sellised dokid ei meeldi, et maailma kõige suurema tagumikuga mees või maailma kõige väiksema peaga naine. Kui aga film räägib ajaloost... Väga lahe on see, mida Mati Talvik teeb ETVs Eesti ajaloost. Superasi. Sellist asja vaatan ja lindistan.

[PLAYBOY] Omad saated on sul ka kõik kenasti lindis?

[JÕEKALDA] Ei-ei. Olen püüdnud võtta igast asjast, mis me teinud oleme, ühe saate peale. Siis on kunagi hea vaadata, et huh, mihuke jõll ma siis olin või vaat kui kole asi välja kukkus. Tagantjärele tundub asi tihti hullem, vaatasin hiljuti Kanal 11st mingit vana „Rooside sõda” või „Eesti versus Jõekalda”, siis seda oli küll hirmus vaadata.

[PLAYBOY] Mulle on mitmest su intervjuust meelde jäänud su tunnistus, et oled naise tuhvlialune. Julge avaldus.

[JÕEKALDA] Olen andnud naise kätte kõik ohjad, sest nii on mul palju mugavam. Käin kaks kätt püksitaskus ja lohistanoma susse järel. Võib-olla on selline olukord tekkinud sellepärast, et mu ema oli mu kasvatamises kindla käega. Ema õpetas mulle kombeid niimoodi, et keskkoolieas, kui kõndisime koos ja ma hakkasin uksest enne teda sisse minema, siis ta näpistas mind tagumikust, et ei, naised lähevad enne sisse.

[PLAYBOY] Kui kunagi selline hetk peaks tulema, et peaksid telest lahkuma, mida sa tegema hakkaksid?

[JÕEKALDA] Ma ei tea. Päriselt. Maale läheksin, aga naine keeldub sinna minemast. Hakkaks loomi pidama, see ei kuluta närve.

[PLAYBOY] Palju sa ajakirjandust jälgid?

[JÕEKALDA] Kroonikat ja Õhtulehte ikka loen. Nende juures meeldib mulle see, et seal on head lühikesed lood. Istud kempsus, loed lehekülje ära ja ongi õige pikkus. Ja alatiseal keegi kirub kedagi. Kui keegi mind ennast seal kirub, siis on küll ahah, aga teiste kohta on mõnus lugeda.

[PLAYBOY] Mina pole küll märganud, et sind kirutakse?

[JÕEKALDA] Ausalt öeldes kirjutatakseminu kohta üldse suhteliselt vähe, sest ma lihtsalt ei hakka kuidagi silma. Ma ei korralda suuri skandaale, mida must ikka kirjutada, kui ma pole kusagil palja noksiga ringi tõmmanud või midagi teinud. Olen selline vananev...

[PLAYBOY] Telepeer?

[JÕEKALDA] Täpselt. Kes ei oska midagi muud peale klounaadi. Ei tohi üle oma varju hüpata, siis läheb asi vussi. Hirmuga mõtlen selle peale, et näiteks see Wend (Priit Kuusk) kes ETVs „Kahekõnet” teeb, on nii tõsiseks läinud.

[PLAYBOY] Oled mures ta pärast?

[JÕEKALDA] Natuke jah, ärgu võtku neid asju nii tõsiselt. Eks tallegi ole räägitud sedasama juttu, nagu mullegi, et peadki midagi tõsisemat tegema. Ta on ju väga laheda jutuga, teinud mõnusaid asju näiteks „Terevisioonis” ning häid reisisaateid. Selline ladna jutt on palju parem, kui sellise asjaliku moonutatud häälega hästi tarkade küsimuste esitamine. Aga äkki inimene tahabki sellist asja teha? Minu puhul see nii ei tule. Olen teinud elus ühe tõsise intervjuu RTVs, kus mul olid küsimused Toomas Lepa poolt ette kirjutatud. Väliseesti professoriga, kes oli aukartustäratav mees ja kellest mina muidugi polnud kuulnud ööd ega mütsi. Istusime rahvusraamatukogus, küsisin võltshäälel mingeid küsimusi. Mees rääkis mulle pikalt-laialt mingist asjast. Väga tore. Küsisin siis järgmise küsimuse. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et ma just kõnelesin sellel teemal. Siis ma sain aru, et pole vaja teha seda, mida ei oska.

[PLAYBOY] Su renomee on laitmatu,kas sul üldse mingeid pahesid on?

[JÕEKALDA] Ma ju magan kaua. Naine ütleb,et diivan tuleb iga kahe aasta tagant välja vahetada, sest sinna on tekkinud lohud. Mu pahe ongi see, et olen nii mugav inimene, kui olla saab. Kõrvaltvaatajale võib see tunduda juba imelik, eriti Teedule, kes näeb mind lähedalt ja kes ütleb, et tee midagi, raputa ennast lahti sellest jamast. Küllap seepärast ta mind sellele reisile kutsuski. Mul käib turvatunne ja mugavus ette ja taha. Ma ei tõstaks toast ninagi välja, kui väga vaja pole

KRISTJAN JÕEKALDA

Sündinud 14. septembril 1971 Tallinnas.

Õppinud 13. keskkoolis ja Tallinna 1. õhtukeskkoolis. Lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal 1993. aastal, kõrvalerialana õppis telerežiid.

Juhtis koos Rein Karemäega RTVs „Ringliiklust”, oli Tipp TVs ja Kanal 2s „Raepressi” režissöör. TV3s alustas Ice Dog M-ina saates „Teet or Alive”.

Juhtinud muuhulgas saateid: „Ice Dog M Show”, „Paras paar”, „Kahevõitlus”, „33 küsimust”, „Rooside sõda”, „Käsi kullas”, „Kaks kanget Lõuna-Ameerikas”.