Uue maailma looja (0)

Asjad hakkasid edenema 1984. aastal, kui Cameron sai maha futuristliku märulipõnevikuga „Terminaator”. Film, mida saatis määratu edu, sünnitas superstaar Arnold Schwarzeneggeri.

Sestpeale ületas Cameron jätkuvalt talle pandud ootusi, lavastades ülikasumlikke suurfilme nagu „Aliens”, „Ausad valed”, „Terminaator 2: Kohtupäev” ja „Sügavik”. Hävingut ennustas 1997. aastal kosmiliselt kallis ja tootmisel probleeme põhjustanud film „Titanic”. Siiski kujunes filmist fenomen, mis tegi Leonardo Di Capriost filmi-iidoli ja võitis 11 Oscarit, kaasa arvatud parima režissööri auhinna. Cameroni Oscari-gala hüüatus „I’m the king of the world!” sundis kulme kergitama, aga teisalt – kui oled loonud Hollywoodi kõigi aegade suurima kassamagneti, siis antakse sulle andeks.

Cameroni peetakse võtteplatsil tõeliseks kupjaks, kes on nõudlik oma meeskonna ja näitlejate suhtes, maniakaalselt kinni detailides ja pidevalt täiuslikkuse otsinguil. Õli valas tulle tema mässulise meeskonna ja näitlejate avaldus, kes vandusid, et ei tööta enam kunagi temaga koos. Kuid Cameron näib peatamatu – ta oli eriefektide firma Digital Domain kaasasutaja ja ta suudab jätkuvalt eirata Hollywoodi pakutavaid valmispakendatud projekte. Selle asemel alustas ta innuka sukeldujana 2002. aastal veealuste dokumentaalfilmide seeriaga, mis uuris legendaarseid laevavrakke.

[PLAYBOY] Teie uut 3D-filmi „Avatar” võrreldakse heli ja värvifilmi sünniga sarnase tehnilise läbilöögiga. Ühtlasi ennustatakse, et filmist saab kultuurifenomen. Kuivõrd tegid teile tuska nõelavad netikommentaarid, mis järgnesid filmi augustikuisele eeltutvustusele?

[CAMERON] Muretsen pigem nende pärast, kes pole filmist kuulnudki. Teame küsitlustest, et 95 protsenti vaatajaist olid filmist vaimustuses. Suurem jagu ülejäänud viiest protsendist moodustavad fanaatikud, kel oli kindel ettekujutus filmist, kuid kes nüüd peavad aktsepteerima minu versiooni.

[PLAYBOY] Kas selline ennatlik süüdistuste loopimine ei meenuta teile aastat 1997, kui „Titanicule” ennustati läbikukkumist – võttis ju selle valmimine liiga kaua aega, film lõi eelarve pika puuga lõhki ja selles ei olnud suuri staare?

[CAMERON] Nad teavad küll, et „Avatar” on kallis film, aga see asjaolu ei ole pingeid tekitanud, sest pagana pihta – ma teen ju alati kalleid filme, need meeldivad inimestele ja kõik tahavad, et ma neid edasi teeks.

[PLAYBOY] Kas vastab tõele, et pidite ootama kümmekond aastat, enne kui eriefektide tehnoloogia teie mõtetele järele jõudis?

[CAMERON] Ma olin tegevdirektor suures digiefektide firmas, mis oli loodud selleks, et ta sünnitaks ulmelisi CG-tegelasi– ja ta ei teinud seda. Teatasin siis, et kirjutan sellise käsikirja, mis on väljaspool igasuguseid kunstilisi raame, ja me teeme selle ära. See sunniks meid kasvama maailmaeriefektide liidriks. Kõik vaatasid mind kui hullu. Panin „Avatari” seni sahtlipõhja, kuniks keegi polnud suutnud luua sellist fotoreaalsust ja inimlikku emotsionaalset väljendusrikkust, mida meil vaja oli. Siis hammustas Peter Jackson pähkli katki Gollumi ja King Kongiga. Industrial Light & Magic tegi seda täiesti teisel moel oma „Kariibi mere piraatides”. „Avatari” puhul ei ole sellest midagi, kui tegelaskujud ei ole täiuslikud – kes meist teab, missugused need tulnukad õieti peaksid välja nägema?

[PLAYBOY] Te olete üks suur tehnoinimene. Kas mõni moodne vidin teid ka häirib?

[CAMERON] Twitteris peab tekst olema … kui lühike, kas 140 tähemärki? Ma ei tahaks kellegagi jagada ühtki mõtet,mida peaks kokku võtma 140 või vähema tähemärgiga. Ma ei ole absoluutselt Facebooki või Twitteri tüüpi inimene,mis teeb minust kindlasti dinosauruse.

[PLAYBOY] Sigourney Weaver Ellen Ripleyna teie filmis „Aliens” on võimas seksiikoon. Nüüd olete loonud järgmise, Avatari – napilt riides, sinise nahaga kolmemeetrise sõdalase, kes kaitseb raevukalt nii ennast kui ka teisi olendeid oma planeedil. Isegi ilma eriefektideta on Zoe Saldana, kelle hääl ja keha on morfingu aluseks, kuum tükk.

[CAMERON] Siia passib paremini üks teine väljend: ta ei ole lihtsalt kuum, vaid särtsuvalt kuum.

[PLAYBOY] Tundub, et meil on vaja fantaasiaikoone, nagu Lara Croft ja Wonder Woman, hoolimata sellest, et nad lihtsalt ajavad meie pea segamini.

[CAMERON] Suurem jagu meeste probleeme naistega saabki alguse sellest, et mehed mõistavad, et naised on reaalsed ega näe enamasti välja nagu Vampirella. Kui me oleme sunnitud naistega tegelema, kalibreerime nad ümber. Leidub teatud kamp veidrikke, kes suhestub pigem mõne fantaasiavariandi kui luust ja lihast naisega. Vaadakem tõele näkku: pärisnaised on keerulised. Võid kas või terve elu ponnistada, aga ei mõista neid ikkagi.

[PLAYBOY] Kas silm puhkab Avatari rindadel?

[CAMERON] Meie strateegia oli valgustada ja kasutada selliseid nurki, mis ei suuna tähelepanu tema rindadele.Animatsioon võtab arvesse füüsika: raskusjõu, tema juuste ja õhu liikumise. Meil oli üks võte, kus Neytiri kukub teatavasse asendisse, ja kuna teda valgustab oranž tulekahjukuma, paneb see ühtlasi helendama tema rinnanibud.See oli tõesti lahe, ehkki jah – kuna tahtsime saada PG-13reitingut (Eestis vastavalt MS 12 – toim), olime sunnitud selle stseeni ära muutma. Paneme stseeni kollektsionäärideeri-DVD peale. Neytiri Playboy postril oleks ka olnudhea mõte.

[PLAYBOY] Räägime ka muust kui Avatarist. Kuidas on teid muutnud koostöö allveeuurijatega?

[CAMERON] Kõikides filmides enne „Avatari” oli film see jumal, mida pidi teenima. Kui tutvusin erinevate kosmoseprojektide osalistega ning käisin allveeretkedel, sain kokku väga eriliste inimestega. Oli kainestav näha, et see,mida meie teeme Hollywoodis, ei tähenda nende jaoks peaaegu mitte midagi. Vaatan Hollywoodis ringi ja näen siin inimesi, kes ei oska ega taha eksisteerida väljaspool filmimaailma mulli. Mina ei taha olla üks neist. Alates sellest hetkest võtan filmitegemist kui lihtsalt üht töökohta.

[PLAYBOY] Missugused Hollywoodi superedu küljed suunasid teid ronima sukeldusaparaati ja looma dokumentaalfilme,kus Leonardo Di Caprio asemel olid staarideks uppunud vrakid?

[CAMERON] Ma tegin „Titanicu” sellepärast, et tahtsin vrakile sukelduda, mitte sellepärast, et ma kuidagi eriliselt oleks tahtnud just seda filmi teha. Titanic on vrakkide Mount Everest. Kui ma kuulsin, et ühed teised kutid sukeldusid Titanicule, et teha IMAX-film, ütlesin mina, et teen kõigepealt ühe Hollywoodi filmi, et ekspeditsiooni eest maksta, ja siis sukeldun samuti.

[PLAYBOY] Seega oli „Titanic” vaid vahend?

[CAMERON] „Titanic” oli selleks, et rahale koht kätte näidata. Ma mõistsin mingil hetkel, et filme võin teha ka 80aastasena,kuid ekspeditsioonile nii vanalt enam ei lähe. Mu isa oli insener. Ka mina õppisin inseneriks ja mul oli vaimselt kurnav elada edasi sellist elu, millega ma alustasin siis, kui valisin ülikooli ajal teaduse asemel kunsti valdkonna.

[PLAYBOY] Olete juba aastaid sukeldumisega tegelenud. Kui osalete suhteliselt ohtlikel uurimisretkedel,siis kui palju teil naine ja lapsed meeles mõlguvad?

[CAMERON] Oma dokumentaalfilmide puhul rõhutame riske, mis kaasnevad uurimata territooriumitega, ja seda, et teeme asju, mida keegi kunagi varem pole teinud. Tegelikkus on märksa turvalisem. Olen esinenud mitmel NASA seminaril riski olemuse teemal,sest ma teen põnevusfilme ja mul on ühtlasi õnnestunud edukalt juhtida seitset ookeaniekspeditsiooni,mis ei ole lõppenud surma ega suuremate vigastustega. Ka minu filmid on olnud suhteliselt õnnetustevabad, sest meil on üsna ranged turvanõuded.

[PLAYBOY] Veetsite oma elu esimesed 17 aastat Kanadas. Kas tunnete endvahel kanadalasena?

[CAMERON] Käisin Kanadas, et võtta vastu sealse ülikooli audoktori kraad.Kui kõik tõusid püsti ja laulsid hümni,seisin mina laval tuhandete kanadalaste ees ja liigutasin üksnes huuli,sest ma olin sõnad unustanud. Mulle pole rahvushümn kunagi eriti peale läinud ja keskkooli päevil ei käinud ma isegi jalgpallimatšidel, nii et mul pole ka eriti võimalust olnud seda laulda.

[PLAYBOY] Te ei olnud keskkooli ajal spordipoiss?

[CAMERON] Oma väikeses koolis olin teadusklubi president.Klubisse kuulusid peale minu veel mõned teised laborirotid ja üks tšehhi tüdruk, kes oskas vaevu inglise keelt.Sain põhikoolist kiiremini edasi, nii et ma olin kaks aastat noorem ja väiksem kui kõik teised. Ma ei tarvitanud narkootikume ja nägin välja nagu nohik. Spordikutid astusid mulle koolikoridoris ligi ja lihtsalt äsasid ilma igasuguse põhjuseta.

[PLAYBOY] Kas olete nende jõmmidega hiljem kokkupuutunud?

[CAMERON] Jah. Kui peaksite kunagi minema oma klassijuubeli kokkutulekule, siis oleks hea, kui olete selleks ajaks teinud maailmas kõige rohkem läbilöönud filme, võitnud 11 Oscarit ja muutunud kehaliselt tugevamaks kui kõik need kutid, kes teid kunagi tümitasid. Läksin ükshaaval nende juurde ja ütlesin: „Võiksin su siinsamas läbi tuuseldada, ja mul on isegi kerge kiusatus seda teha, aga ma ei tee.” Õigupoolest olid nad kõik meeldivad inimesed, väljaarvatud üks, kes oli suur ja tige. Temaga ma ei suhelnud.

[PLAYBOY] Kuidas teie pere elu muutus, kui kolisite isa töö pärast Kanadast Californiasse?

[CAMERON] Kanadal oli salavimm Ameerika vastu. Elasime piirilinnas ja Ameerika tundus selline suur kultuurigeneraator,mis pidevalt oma mõju kiirgas. Kolimine Los Angelesse oli kui minek koletise kõhtu. Alguses tundsin, et kogu kultuur keerleb ainult autode ümber. Noored näisid hirmus pealiskaudsed. Oleksin tahtnud neid raputada ja karjuda: „Kas sa siis ei näe, kuidas sa hävitad maailma oma materialistlike väärtustega?” Alustasin kuue kuu pärast ülikooliõpingutega ja loomulikult õppisin autot juhtima.Kui sul pole USAs autot või vähemalt juhiluba ja isa autot,siis sa keppi ei saa.

[PLAYBOY] See viimane väide on ju suures kirjas igal autojuhiloal.Kas teil siis näkkas?

[CAMERON] : Jah, ma abiellusin selle tüdrukuga seitse aastat hiljem. Meil sai palju nalja. Tema oli ettekandja ja minatöötasin autoremondi töökojas. Me olime vaid kaks sinikraed,kel oli aega laialt käes, kes kihutasid autodega ja tegid muidu mürtsu. Raputasin endalt maha kogu oma konservatiivsuse – enne seda polnud ma kunagi varem tõmmanud kanepit ega kihutanud. Võin vaid öelda, et mul on hea meel, et ma sellest eluga välja tulin. Elasin ma ju Lõuna-California tänavakiirendusvõistluste pealinnas.

[PLAYBOY] Kas te ka ise neis osalesite?

[CAMERON] Pagana päralt, muidugi! Kõikidel mu sõpradel olid kõvad autod ja nad pidid mõnel korral mu peaaegu tapma, kui arvasid, et nad on ka kõvad autojuhid. Sain 1969. aasta Mustang Mach 1 ja putitasin selle tõeliselt kiireks masinaks. Ma võtsin kogu kupatuse lahti, valmistasin fiiberklaasist kapoti ja spoileri – kõik need asjad, mida praegu saab järelturult osta.

[PLAYBOY] Kas saite kiiruskatsetel häid tulemusi?

[CAMERON] Sain häid tulemusi sel viisil, et viisin süstemaatiliselt oma sõpru – neid, kes minuga kihutanud olid –nende karmasõitudele. Pärast seda ei sõitnud nad minuga enam kunagi. Ma läksin öösel üksi välja ja õpetasin endise väga kiiresti sõitma. Tegin seda ka vihmaga, et õppida tundide kaupa külg ees libisemist ja seda, kuidas sellest välja tulla. Tollal polnud sel tegevusel nimegi, kuid nüüd tunneme seda driftinguna.

[PLAYBOY] Kas ka praegu lasete ennast vahel rooli tagavabaks?

[CAMERON] Pereinimesena ja viie lapse isana pean eriti just oma kahe teismelise ees andma head eeskuju. Kui läheksin tänavakiirendusvõistlusele, annaksin vale signaali.Pealegi on kogu lõbu kadunud, kui enam pole õieti kohtagi,kus kiiresti sõita.

[PLAYBOY] Kuidas te filmitegemise juurde jõudsite?

[CAMERON] Mulle meeldis kirjutada, joonistada ja maalida, teisalt meeldis mulle ka füüsika ja astronoomia. Ega neid kahte suunda miski muu ei tundugi ühendavat kui ulme.Ka kaks minu lähimat sõpra olid filmist huvitatud, kuid kahjuks ei saanud meie kandis filmitegemist õppida. Lõpuks oli meil neljaliikmeline friigirühmitus ja igal nädalal tegi üks meist oma väikese filmikese, milles kolm ülejäänutolid näitlejad. Tegime ise kõik trikid, panime ennast põlema – tegime kõike, mida vaja oli. Hiljem kirjutasime stsenaariumi ja viisime selle ühele hambaarstidest ja investeerimistegelinskitest moodustunud rühmitusele, kelleunistus oli teha „Tähesõdade” filme. Saime neilt 20 000 dollarit, rentisime selle eest 200 000 dollarit maksva kaamera,mille me muidugi ära lõhkusime, sest me ei osanud ju sellega midagi tarka peale hakata. Siiski tegime filmi,ehkki olime parajad pärdikud.

[PLAYBOY] Teie kogemused amatöörfilmidega aitasid teil jala ukse vahele väikese eelarvega filmide tegemiseks Roger Cormani firmas. Tegite seal makette ja kavandasite võttepaiku.

[CAMERON] Cormani filmides tõusis igaüks omale tasemele.Sa ei mõelnud seal oma karjäärile, vaid sellele, mis võiks olla järgmine võimalus. Kui said võimaluse lavastada, ei seadnud sa seda kahtluse alla. Ron Howard ei kahelnud,kui ta tegi oma „Grand Theft Auto”, Francis Ford Coppola ei kahelnud, kui ta tegi oma „Dementia 13”. Need on küll veidi nagu rämpsfilmid, kuid meid huvitas protsess, õppimine.

[PLAYBOY] 1984. aastal valminud „Terminaator” pakkus teile esimese suurema režissööritöö ja tegi Arnold Schwarzeneggerist staari. Kas Schwarzeneggeri mõjuvõim Hollywoodis ja poliitikas üllatas teid?

[CAMERON] Isegi kui teda tunda lühikest aega, ei kahtle keegi selles, milleks ta võimeline on. Ta tavatses öelda:„Inimene ei valmista end ette läbikukkumisteks, vaid eduks.” Algul arvasin, et see on niisama macho-mehe loba.Aga alateadlikult olen oma otsuste langetamisel seda põhimõtet järginud, eriti just viimasel ajal.

[PLAYBOY] Kasvasite üles Niagara kose lähedal. See paik on teada-tuntud koht abiellumiseks. Kas selline ümbrus teadvustas teile rohkem abielu mõistet?

[CAMERON] Ei oskagi öelda, kuid ma olen olnud abielus viis korda. Olen perfektsionist. Aina püüan, kuni pälvin parima. Võin uhkusega teatada, et olen selle ka saanud,Suzy Amis hoiab mind kinni. Nad olid kõik suurepärased naised, kuid on naisi, keda algul armastad ja pärast nad sulle enam ei meeldi või siis ei lange sinu rütm ja energia partneri omadega kokku. Leidsin – ja see oli minu jaoks suur avastus – et pead selle nimel tööd tegema. Varem oli mul selline suhtumine, et olen suhtes niikaua, kuni asi töötab, ja siis lihtsalt astun tagasi. Niisuguse suhtumisega kaua abielus ei püsi.

[PLAYBOY] Mis sellise meelemuutuse tingis?

[CAMERON] Selle taga oli minu psühholoog. Ma üldiselt ei usu neisse, kuid sellel konkreetsel juhul olin nõus psühholoogiga kohtuma, uskudes, et ta saab mind aidata. Ja ta andiski mulle midagi sellist, mis on jäänud minu filosoofiaks. Ta väitis: „Sa ei tee seda tema jaoks, sa ei tee seda enda jaoks – alles siis loksuvad asjad paika.” Astud suhtesse ja lubad midagi ja pead elama teatud reeglite järgi, järgima oma väärtusi – ja seda kõike enda pärast, mitte selleks, et kellelegi teisele heameelt valmistada. Sinu sõnad on sinu köidikud. Pole tähtsust, kui suur hulk raha on mängus või kuidas olukord lõpuks muutub. Pead olema piisavalt tark tundmaks ohtusid ja pead elama nende reeglite järgi,mille sa enda jaoks seadnud oled.

[PLAYBOY] Mis võiks teie enda arvates olla teie emotsionaalne vanus?

[CAMERON] Vahest 14, ja ma olen selle üle väga õnnelik. Mõnes mõttes olen ehk isegi noorem, sest ma ei taha endas kaotada seda intellektuaalset uudishimu – tahan kogu aeg teada, kuidas asjad toimivad, ja pidevalt midagi oma kätega valmis teha. Mul on palju ühist oma kuueaastase lapsega, kes alatasa midagi ehitab. Kui ma laseksin tal vabalt minna, kaoks ta terveks päevaks metsa ja tuleks tagasi alles õhtuks – täpselt nii, nagu mina lapsena tavatsesin teha.

[PLAYBOY] Kas teil on juba plaane, kuidas „Avatari” taset ületada?

[CAMERON] Pole veel otsustanud. Ma olen alati arvanud, et naise käest pole keset sünnitust mõtet küsida, kas ta veel lapsi tahab. Mina olen praegu see naine.