Igor Gräzin: slaavi hing ja eesti meel (0)

Igor Gräzin on Eesti ajakirjanike hulgas tuntud kui mees, kelle peale võib alati loota. Olgu kui tahes ebamugava teemaga tegemist, Gräzinil on tavaliselt ikka oma arvamus olemas – kusjuures tihtipeale ei pruugi see kokku langeda ei üldsuse, Riigikogu- enamuse ega isegi tema enda erakonna- arvamusega. Intervjuus Playboyle räägib Igor Gräzin muu hulgas sellest, mida ta arvab naistest, isadusest ning Euroopa Liidust, mille parlamenti ta tänavu juunis kandideerida kavatseb.

[PLAYBOY] MK-Estonija kuulutas teid mõnda aega tagasi kõige ebapopulaarsemaks mitte-eestlaseks, paljud eestlased on teid aga harjunud enesestmõistetavalt eestlaseks pidama. Kes te siis olete?

[GRÄZIN] Ajaloolised faktid on sellised, et olen isa poolt venelane. Osa oma lapsepõlvest, kolmandast kuni kümnenda eluaastani, olen elanud Süda-Venemaal, Saraatovi oblasti väikelinnas- Volskis, mis oli 25 000 elanikuga puhtalt proletaarne linnake. Perekonnanimi Gräzin on seal kusjuures väga kuulus.

[PLAYBOY] Mille poolest?

[GRÄZIN] Minu vanaonu poeg oli linna kõige šikim naisterätsep, meie mõistes eraettevõtja ja rikas mees, kellel oli muu hulgas kaks Moskvitši.

[PLAYBOY] Kas lapsepõlves Venemaal veedetud aja tõttu Eestis keeleprobleemi ei tekkinud?

[GRÄZIN] Ei, mitte mingisugust. Ei tekkinud selles mõttes, et kõik lapsed, kellega ma õues mängisin, kaasa arvatud Mart Siimann, rääkisid minuga vene keeles. Aga see, et ma läksin eesti kooli, oli mu isa otsus – tema teatas, et juhul kui mu poeg Eestisse elama jääb, peab ta rääkima sama keelt nagu teised siin. Ja 1950. aastate lõpul oli see üsna tavatu otsus.

[PLAYBOY] Ning nüüd on eesti keel teie n-ö esimene keel?

[GRÄZIN] Jah, muidu küll, ainult kahel juhul – siis kui ma väga närvi lähen või kui mul on vaja kiiresti peast arvutada, teen ma seda vene keeles. Objektiivselt võttes on mul vene sõnavara suurem, kuigi ma räägin eesti keelt loodetavasti grammatiliselt õigesti.

[PLAYBOY] On väidetud, et suuremat osa Eesti venekeelsest elanikkonnast ei saa pidada klassikalises mõttes venelasteks, vaid pigem nõukogude inimesteks. Milline on teie hinnang?

[GRÄZIN] Enamus ongi nõukogude inimesed, sest paljud vene intelligendid, kes siin on elanud, on kas surnud või ära sõitnud. Väga paljud Eesti vene kultuurieliidi esindajad on leidnud endale kõrgepalgalised töökohad läänes, eeskätt Ameerika Ühendriikides.

[PLAYBOY] Te olete Reformierakonna- asutajaliige. Millisena paistavad praegu need ideaalid, mille põhjal loodi 1994. aastal uus liberalistlik erakond?

[GRÄZIN] Kui Reformierakond oli pisike, siis olid esimestel üritustel kohal kõik 200 liiget, mida me tänases päevas enam ette ei kujutaks. Siis oli see lihtsalt üks suur ja sõbralik seltskond, kes kõik soovisid sellist Eestit, kus igaüks on vaba tegelema ettevõtlusega ning riik on tõhus, kuid olemas vaid nendes kohtades, kus ta on hädavajalik, mitte ei laiuta ega tee inimeste eest otsuseid.

[PLAYBOY] Aga teie erakonna libera-listlikud vaated pole ju kuhugi kadunud?

[GRÄZIN] Muidugi, ka täna on samad asjad olulised – madalad maksud, ettevõtlike inimeste ja ettevõtjate kaitse, üksikisiku vabadus ise otsustada – need lihtsad liberaalsed väärtused on ka täna sammasteks, millele Reformierakond toetub. Vajadus tugeva liberaalse erakonna järele on täna suurem kui kunagi varem.

[PLAYBOY] Teie isiklikku ajalukku mahub kokku kolm erakonda?

[GRÄZIN] Jah, kolm tükki. Nõukogude- Liidu Kommunistlik Partei, kust ma pole kunagi välja astunud – see lagunes ise, nii et mul on isegi parteipilet tänase päevani alles. Siis USA Vabariiklik Partei, kus ma olen olnud toetajaliige ja osalenud pisut isegi kohalikel valimistel. Ning Reformierakond.

[PLAYBOY] Kuidas te endise vabariiklasena jälgisite viimaseid presidendivalimisi USAs?

[GRÄZIN] Lootusega nagu kõik. See, et Bush kõikidele närvidele käis, on loomulikult fakt. Obama jutt oli algul ikka väga mõistlik ning lisaks oli selge, et on olemas üks kategooria inimesi, kes lihtsalt mingit pidi ei saanud neid valimisi võita – valge meeskristlane. Paraku pean ütlema, et Obama puhul on juba asju, mis valmistavad praeguseks väga suure pettumuse.

[PLAYBOY] Nagu näiteks?

[GRÄZIN] Näiteks tema kurss Venemaa suhtes, mis tuleb väga suure üllatusena. See võib muidugi tuleneda ka hoopis sellest, et tal on väga edev riigisekretär [välisminister Hillary Clinton – toim]. Hillary tahab Billi üle mängida ning ajalukku suurema jälje jätta. Pole üldse võimatu, et see jälg oleks tema arvates uued USA-Venemaa suhted. Kui Condoleezza Rice osutus mõnes mõttes ebakompetentseks, nagu Bushi administratsioon tervikuna, siis Hillary puhul on just edevuse moment ülioluline.

[PLAYBOY] Kui nüüd mõelda president Obama kõige olulisema väljakutse peale, siis kuidas USA ja maailm tervikuna peaks praegusele majanduskriisile reageerima? Kas turumajandus on oma aja ära elanud, nagu väidetakse?

[GRÄZIN] Ei! Eesti on riigina musternäide selle kohta, et turumajandusele ei ole mingit alternatiivi.

[PLAYBOY] Kuidas nii? Meil on ju ometi ka oma, käegakatsutav majanduskriis.

[GRÄZIN] See, mis toimus kinnisvaraturul, on täpselt see, mida just nimelt turumajandus eeldab. Ületootmine, hinnad alla, vale marketing – ja turg töötas ning reguleeris ennast ise. Negatiivne on selle juures ainult see, et Eestis lihtsalt jooksid kriisid kokku ning koos kinnisvarakriisiga saabus ka ülemaailmne finantskriis. See aga toimub väga kõrgetes, spekulatiivsetes sfäärides. Turumajanduse alustaladega ei ole mitte midagi juhtunud. Kui sul on kümme krooni ja mul on võileib, siis sa endiselt annad mulle kümme krooni ja mina annan sulle võileiva.

[PLAYBOY] Nii et turumajandust pole vaja reformida, vaid hoopis väärtpaberitega kauplemist?

[GRÄZIN] Jah, igasuguste fiktiivväärtuste turg oleks vaja kuidagi ära korrastada. Seda peab aga tegema ülemaailmses mastaabis. Piltlikult öeldes on kõik raamatupidamist käsitlevad raamatud vaja ahju visata ja otsast peale hakata. Hakkame uuesti turumajandust ehitama!

[PLAYBOY] Eesti puhul ei saa me siiski üle sellest, et meie majandus ehitati üles väga kitsale mudelile, mis põhines välismaisel laenurahal.- Valitsus aga ei teinud midagi, et seda arengut ohjeldada.

[GRÄZIN] Aga mida valitsus oleks saanud teha? Rootslased [SEB ja Swedbanki emaettevõtted – toim] vaatasid, et Eesti on hea koht, paned raha ja raha tuleb sisse ka. Oli olemas väikeriik, kuhu paigutatud 100 krooni sai aasta pärast kahekordselt tagasi. Nad oleksid pidanud olema idioodid, kui nad poleks reageerinud. Küsimus on selles, kas me oleks saanud seda keelata? Ei, ei oleks. Me ju ei sekku pangandusse, meil keskpank ei laena raha ega määra intresse.

[PLAYBOY] Millist mõju avaldas see, et meie olulisemad pangad olid välismaiste omanike käes?

[GRÄZIN] Vaat siin on küll nii, et kodumaised pangad oleksid arvestanud, mis projekte rahastada ja milliseid mitte. Rootsi omanike jaoks oli Eesti Vabariik aga tervik. Nad võtsid Äripäevast ja Eurostatist andmed tootluse kohta ning ei teinud vahet, et Vana-Koiola [küla Põlva maakonnas – toim] ja Rotermanni kvartali vahel on teatud väärtuste erinevus. Ja kui pankade kohalikud juhid püüdsidki rootslastele öelda, et võib-olla Vana-Koiolasse veel ei ole mõtet raha anda, siis Rootsist näidati Eesti makroökonoomilisi näitajaid ning öeldi, et te olete kommunistid ega julge riskida.

[PLAYBOY] Teid tuntakse kui euroskeptikut. Kuhu Eesti oleks tänaseks jõudnud ilma Euroopa Liiduta?

[GRÄZIN] Minu rolli ELiga liitumisele vastu seismisel on mõnevõrra valesti mõistetud. Nipp ei olnud see, et Eestit EList veel kolm-neli aastat väljas hoida. Ideel oli veel teine pool, millest väga vähe räägiti. Me oleks pidanud pühendama kogu oma energia sellele, et Läti ja Leedu euroliidust välja EI jääks. Sel juhul oleks kogu Daugavpilsi, Ventspilsi ja Klaipeda transiit Muuga sadama kaudu kulgenud ning meie riigi reservid oleksid praegu veel määratult palju suuremad.

[PLAYBOY] Nii et teie vastuseis ELile ei olnud poliitiline, vaid majanduslik?

[GRÄZIN] Täpselt nii. Liitumisega viivitamine oleks andnud võimaluse säilitada kauem teatud hindu ja nii edasi. Ning sõna „skeptik” tähendab seda, et me lihtsalt ei olnud liidu suhtes ülioptimistlikud. Aga õnneks osutusid skeptikute kartused asjatuks, Euroopa Liidu majanduslikule koostööpõhimõttele rajanev ühtsus on järjest vähenenud.

[PLAYBOY] Ja millal see teie hinnangul juhtus?

[GRÄZIN] Juba tükk aega tagasi. Siis, kui Angela Merkel [Saksamaa liidukantsler – toim] hakkas koos venelastega gaasitoru rajama ja Berlusconi [Itaalia peaminister – toim] hakkas rääkima sellest, et ELis on vaja moodustada Venemaa sõprade klubi. Mis aga puutub paljuräägitud Lissaboni- protsessi, siis vastavalt Lissaboni agendale pidime me aastaks 2010 järele jõudma USA-le. Kui aastal 2000 oli ELi kogutoodang maailma kogutoodangust 25 protsenti, siis praegu on see 18. Welcome to Europe!

[PLAYBOY] Kas on mingit sammu, mida oleks võimalik teha, et ELi areng hakkaks liikuma õiges suunas?

[GRÄZIN] Esimene Euroopa vundamenti tsementeeriv samm oleks see, et me lepime rahanduses ning eelarvedistsipliinis väga selgetes reeglites kokku. Ehk et Euroopa keskpanga võimu tuleks väga oluliselt suurendada. See aitaks lõpetada praeguse olukorra, kus kõik riigid mõtlevad ainult oma majanduse peale isegi ühtses eurotsoonis.

[PLAYBOY] Ja teine samm?

[GRÄZIN] Luua Euroopa ühtne energia jaotamis- ning ostukeskus. Muidu ei saa me Venemaast iial jagu, Venemaa kisub meid muidu tükkideks. Raha ja energia peavad olema kaks tsentraliseeritud elementi, millega me sisuliselt ostame vabaduse kõiges muus vallas. See ongi liberalism!

[PLAYBOY] Mida me tuumajaamaga teeme?

[GRÄZIN] Ehitame valmis.

[PLAYBOY] Kui kiiresti?

[GRÄZIN] Kümne-viieteistkümne aastaga.

[PLAYBOY] Ilma leedukateta?

[GRÄZIN] Ilma leedukateta. On arene-nud üks uus tuumaenergeetika alaliik, niinimetatud mikrotuumajaamad. Need on söögilauasuurused kastid, mida terve Eesti peale oleks vaja viis-kuus tükki. Paari aasta pärast, kui need end ammendanud on, maetakse nad maha. Kui mikrotuumajaamad saavutavad mõne aasta pärast piisava efektiivsuse, on meil tuumaenergeetika suhtes hoopis uus pilt.

[PLAYBOY] Hüppame siit tagasi teie tausta juurde, hariduselt olete te jurist. Kuidas see teie tegemisi mõjutanud on?

[GRÄZIN] Juristi üks iseloomujoon on absoluutne ja tingimusteta lojaalsus kehtivale võimule. See oli nii nõukogude ajal, on Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus. Ma ei saa advokaadina minna- kohtusse ja teatada kohtunikule, et sina oled loll ja ma sinu seadusi nagunii ei kuula. Ma võin Euroopa konstitutsioonilistel teemadel kobiseda nii palju kui tahan, aga niipea kui Lissaboni leping vastu võetakse, siis olen mina see, kes esimesena ütleb, et seda peab järgima.

[PLAYBOY] Kas sellest tulenebki, et te ei tee alati kõige populaarsemaid otsuseid, et meeldida üldsusele või isegi oma poliitilistele partneritele?

[GRÄZIN] Oma olemuselt ja isikuomadustelt ma ei ole sündinud liider. Aga ühes mõttes olen ma juht küll. Kui ma olen asja läbi mõelnud ja ise veendunud, et ma ajan õiget asja, siis olen valmis juhtima just nimelt oma veendumuse kaudu. See iseloomujoon on mul pärit isalt.

[PLAYBOY] Kui lugeda teie poolt enda kohta kirjutatud iseloomustusi, siis on need soome-ugri olude kohta tavatult intiimsed ja avameelsed...

[GRÄZIN] Esiteks ei ole viiskümmend protsenti mu geenidest soome-ugri päritolu. Teiseks on asju, mida hakkad mingist vanusest paremini mõistma. Eks oma jälje ole jätnud ka kümme aastat järjest Eesti ja Ameerika vahet sõitmine ning küllaltki pingelised aastad 1989. alates. Praegu on mul sellest lihtne rääkida, sest ma olen terve ja tasakaalus.

[PLAYBOY] Milline osa selles tasakaalus on teie poegadel, oma isarollist olete samuti haruldase avameelsusega kirjutanud?

[GRÄZIN] Asi, mis paneb kindlasti ini-mese psüühika paika, on laps. Kui sa kolmeaastase poisiga mängid ja hakkad veerand tunni pärast mõtlema- nagu kolmene – teistmoodi ei saa ju mängus osaleda – siis omandad hoopis teise isiksuse. Terve isiksuse. Laps mõjub seega tõesti omamoodi ravimina.

[PLAYBOY] Milline on see isa mudel, mida Eesti mees teie hinnangul oma poegadele edasi annab?

[GRÄZIN] Mingis vanuses mõistab mees, et talle on oma poega rohkem vaja, kui pojale teda. Sellepärast väidan ma, et neid mehi, kes püüavad oma poegadega kohtuda, on palju rohkem, kui neid, kes alimentide maksmisest kõrvale hiilivad. Ning kui vaadata mõne lasteaia kunstiringi, siis mehi ei ole nendes enam sugugi vähe.
Pealegi, kui rääkida majanduse kaudu, siis paljud mehed avastavad mingil hetkel rahategemise käigus, et miljonini nagunii ei jõua – tegeleme siis muude väärtustega.

[PLAYBOY] Nii et põhimõtteliselt toimub praegu tagasipöördumine mingite põhiväärtuste juurde?

[GRÄZIN] Absoluutselt! Majanduskriisil on puhastav toime väga mitmes mõttes. Esiteks puhastub majandus ise, kuna kaovad ära kõikvõimalikud kõntsväärtpaberid. Teiseks kaovad ära ebaolulised ärid. Kolmandaks klaaruvad inimestevahelised suhted. Ning lõpuks klaaruvad ära ka väärtushinnangud. Inimesed saavad aru, et ilma tööta võib küll lolliks minna, aga kui töö peale hakkab kuluma üle kaheksa tunni päevas pluss nädalavahetused, on midagi valesti.

[PLAYBOY] Me rääkisime siin mehe rollist. Aga milline on naise positsioon nüüdisaja ühiskonnas?

[GRÄZIN] Ma üsna hiljuti avastasin, et mul ei ole viimase 15–20 aasta jooksul olnud ühtegi meesülemust. Nii et ma arvan, et vanad stereotüübid enam ei kehti. Ning mis puutub ürgmehelikkusesse ja mehe-naise traditsioonilisse rolli, siis ma tahaksin hoopis küsida, et mehed, kas te mitte ise ei põe suurusehullustust? Paljud naise ei suru üldse peale seda mudelit, et mees peab naisele võimaldama üht, teist või kolmandat. Majas ei tohi nälga olla, seda küll, aga mingi Kalevipoja-rolli on mehed küll endale ise võtnud.

[PLAYBOY] Kui nüüd rääkida meesteajakirjale kohaselt ka praeguse aja naistest, siis mida te naiste juures hindate? Mis peab olema naise olulisim omadus?

[GRÄZIN] Naine ei pea olema tingimata rumal, tark, blond, brünett, aga ta peab vastama ühele tingimusele- – naine peab olema šikk. Šikk just nimelt selle sõna prantsuspärases tähenduses. See sisaldab endas riietust, keelt, maneere, ametikohta, vaateid, isegi mingil tasandil kirjanduslikku lugemust. Kusjuures ma arvan, et šikke kojanaisi on täpselt sama palju kui šikke pangaomanikke. Ja ma võin öelda ühe naise, kes kohe päris kindlasti ei ole šikk, kuigi kõik on olemas. See on Paris Hilton.       

I g o r   G r ä z i n
CV

Sündinud 27. juunil 1952 Tartus.
Poliitik, jurist.
Riigikogu liige, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige.
Reformierakonna liige alates 1994. aastast.
USA Vabariikliku Partei liige 1991–2002
Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1975–1990
NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituut, õigusteaduste doktor 1987
Üleliiduline Õigusinstituut (Moskva), teaduste kandidaat (PhD) 1979
Tartu Ülikooli õigusteaduskond 1975 (cum laude)
M. Härma nimeline Tartu 2. Keskkool 1970
Vallaline, kaks poega.