Maradona jüngrid (0)

Fännid karjuvad nii kõvasti, et ma ei kuule preestrit. Viibin La Iglesia Maradoniana (Maradona kiriku) esireas. Algab kombetalitus ja usklikud esitavad oma versiooni meieisapalvest:
Tuled hämarduvad, kuus valges tuunikas meest kõnnib ridade vahel, igaühel seljal kiri Diego 10. Kirikuteener hoiab üleval verist jalgpalli. Pall näeb räsitud välja, veri tilgub selle nahksetelt kuusnurkadelt. Kiriku­teenri taga on jumala suur portree – Diego Armando Maradona.

Mees mu ees kannab T-särki, mis ülistab: „Paavst on sakslane, kuid Jumal on argentiinlane.” Logo kujutab Maradonat kihutamas, pall jalge ees. Ruum on kuum, higine ja haiseb õlle järele. Kogu rahvas – kõik me viissada – juubeldame väikese lava ümber, kus kõlab kiidulaul Diegole:
Üks meestest hakkab nutma. Kogu ta parema käe sisekülge katab hiiglaslik tätoveering – DIEGO.

Iglesia Maradona pole veel oma hoonet ehitanud. See on armastuse ja kiindumuse rändväljapanek, mida täiendab pühapaik Diegole. Nagu tuuritav rokk-kontsert, reisi­vad ikoonid ja kujud Argentinas ringi, viies armastatud Diego pildid ja videod riigi igasse nurka.

„See protsessioon on tähtis. See näitab, et me oleme tingimusteta koos Diego Maradonaga,” ütles Alejandro Verón, üks kiriku rajaja, kes aitab pidada ametlikku kodulehekülge www.iglesiamaradoniana.com.ar. „Meie usk on jalgpall ning nagu kõigil religioonidel, peab sel olema Jumal. Me ei unusta iial imesid, mida ta väljakul näitas, ning vaimu, mille ta meis, fanaatikutes, äratas.”
Hõiskajad laskuvad põlvili, preester annab mulle märku: „Ja nüüd sinu ristimine.” Sammun lavale ja kisun särgi seljast. On vaikusehetk. Rahvas karjub, kui libistan ülle Maradona spordisärgi number 10. Ainult üks võimalus. Tee seda õigesti, kordan endale. Ristimistseremoonia on selleks, et taasluua see püha hetk, mil Maradona lõi oma kuulsa (Jumala käe) värava, virutades rusikaga palli inglaste väravasse.

Saatuslik värav.
Vahekohtunikel oli halb vaatenurk ja nad oletasid, et Maradona kasutas oma pead, kuid kordus näitas selgelt, kuidas Maradona lõi palli eemale inglise väravavahist, ehmunud ja seejärel nördinud Peter Shiltonist. Mängujärgsel pressikonverentsil väitis Maradona, et tema käsi ei puudutanud kordagi palli. „Jumala käsi saatis selle võrku,” teatas ta. Jumala käe imiteerimine on nüüd Maradona kiriku peamine rituaal.

Esimese asjana lähenen elusuurusele plakatile värava­vaht Shiltonist koos hüppava Maradonaga. Siiski, selles versioonis on Maradona ja pall raamist välja foto­šopitud. Siin algab ristimistseremoonia. Ma valmistun hüppama.

Kui pall on sisse visatud, hüppan ma, püüdes kaitsta kätt oma peaga. Ja siis – põmm – löön ma palli. See toimib! Mu taasesitus on väärt tunnistust ja nüüd kantakse mind registrisse Maradona kiriku ametlikuks liikmeks.

Maradona kogukonnale on 29. oktoober eriline kuupäev, nende jõululaupäev, päev enne nende jumala sündi. Selle tähistamiseks koguneb Maradona kiriku 500 kõige hardamat liiget Buenos Aireses. Fännid sõidavad kohale USAst, Brasiiliast, Taanist ja Itaaliast. Selleks, et tervitada­ pühakoda ja tähistada kirikus kümnendat sünnipäeva. Mõned teevad pilte. Teised tõstavad jumala auks vaid toosti.

Kuhjub kingituste ja mälestusesemete kuhi – vanad fotod, spordikaardid, isegi õlimaalid harjatud lokkide ja kuldse aupaistega Diegost. Maradona piibel on kiriku trepiastmetel – Maradona bestsellerist biograafia „Yo Soy El Diego” („Ma olen Diego”) väsinud koopia.

Käib ka Diego tätoveeringuvõistlus. Kelle kehale on tindistatud parim jumala-kujutis? Pühendunud kisuvad maha oma riided, et näidata Diego tätokaid. Laval käib võistlus „Kes teab Diegost kõige rohkem?”. Küsimused muutuvad üha keerulisemaks, kuni kaks finalisti vurista­vad maha oma jumala esimese auto värvi ja teise lapse sünnikuupäeva.

Päästeingli saabumine.
Maradona kiriku pühendunud elavad omas ajatajus. Aasta algab Maradona sünnipäevaga 30. oktoobril. Maradonalased ei ela 2009. aastas, vaid nende jaoks on aasta 28 AD (st pärast Diegot).

Kirikul on ka oma kümme käsku. Jutlustamist hõlbustab Internet. YouTube’i videote ja veebikülgede arhiivide nagu meisterlik www.archivo10.com kaudu levivad Diego teod igavesti läbi küberkosmose.

Kümne aasta juubel aastal 2008 oli eriti meeldiv. Oktoobri lõpus rabasid Argentina jalgpalliametnikud maailma, kuulutades välja rahvuskoondise uue treeneri – Diego Maradona. Superstaari. Endise kokaiinisõltlase. Diego on tagasi. Vaprale tuletõrjehüdrandi mõõtu ründajale anti uus missioon. Tema esimene väljakutse? Süstida adrenaliini tuhmistunud rahvuslikku spordisalka.

Pärast aastakümnepikkust allakäiku on pidurdamatu Diego Armando Maradona tagasi oma tõelise kutsumuse juures jalgpalliväljakul. Kas Maradona toob rabelevale meeskonnale värskust? Enamik inimesi, isegi kriitikud, oletavad, et ta suudab seda. Kas 48aastane kogenematu treener suudab juhtida oma meeskonda võitudeni väljakul? Kas prostituutidelembene, kokaiini nuusutav eksmängija suudab säilitada distsipliini 22aastaste noorte miljonäride keskel, kellele meeldib pidu panna? Need ülesanded nõuavad imesid ja usust kinnihaaramist. Fanaatikud väidavad, et nende Jumalale on määratud eriline missioon juhatada nad püha kuupäevani, maailma karika finaalini aastal 2010 Lõuna-Aafrikas.

Maradona haavatavaim koht on tema jätkuv kokaiiniafäär. „Ta tunnistas oma eksimusi. Ta tunnistas, et oli sõltlane. Kogu selle kokaiinikoguse juures, mida ta tegi, poleks normaalse inimese keha seda välja kannatanud. Lihtsurelik oleks surnud,” seletab Fox Sportsi produtsent Mariano Israelit. „Diego asub teises dimensioonis. Ta ütleb ja teeb palju rumalusi. Ta teeb vigu ja talle antakse andeks, kuna ta on müüt, elav legend.”

Narkosõltlasest jumal.
Ühel kuulsaks saanud hetkel tulistas Maradona veekahurist ajakirjanikke ja fotograafe, kes hoidsid silma peal ta kodul. Siis pildistati teda alasti kokaiini nuusutamas, ümbritsetuna paljastest naistest. See stseen leidis aset Kuubal,­ võõrutuskliinikus. Kuid ka kõige piinavas kokaiini­sõltuvuses osutas Diego Maradona vastupanu. Ta tunnistas oma sõltuvust. Roomas tagasi austuse juurde. Ja see on see võitlusvaim, võidukirg, mis muudab Maradona kiriku liikmed nii ustavaks.

„Ma olen sama vana kui Maradona,” ütleb tseremoonia lõpus 51aastane José Gabino. „Ma unistasin, et oleksin selline nagu tema. Nii heas kui ka halvas räägib ta nii, nagu asjad on. Diego on saadetud ülevalt. Jumal ei kõnele Maradonaga, tema kõneleb Jumalaga.”

„Ma panin pojale imetlusest nimeks Diego,” ütleb Gabino uhkusega, osutades oma 17aastasele pojale. „Üks fänn sureb, sajad sünnivad. See on armastus.”

Kümne aastaga on kirik kasvanud väikesest sõprade rühmast ülemaailmseks liikumiseks. Mõnel päeval taotleb kiriku liikmeks saamist üle 500 inimese. 2008. aasta lõpuks edeneb kiriku liikmeskonna nimekiri jõudsalt.

Pööbli lemmik.
Nagu Che Guevara, esindab Argentina mässav mega­kangelane Diego Maradona universaalset vaese mehe võitlusrohket eksistentsi. Tema hiilgusaastate jooksul Argentina Boca Juniorsiga ja Itaalia Napoliga on Maradona hing sulanud kokku huligaanist fännidega, kes ühtivad selle kirgliku hingega kõigis neis klubides. Napoliga mängides süüdistati Maradonat selles, et ta on maffia playboy. Ta ei eitanud oma kiindumust sellesse kadestusväärsesse elustiili.

Professionaalsed jalgpallurid kogunevad parvena Maradona kirikusse. Ronaldinho palus, et saaks oma isikliku Maradona kiriku T-särgi, ning profimängijad, sh Manches­ter Unitedi Tévez ja Barcelona Messi, on liikmekaardi omanikud.

Samal ajal kui profid imetlevad Maradonat, on usuvennad rohkem pühendunud. Nad jälgivad koos Maradona videosid, mis varieeruvad lihtsast teisest reeglist „Armasta jalgpalli üle kõige” kuni suuri pingutusi nõudva kümnendani „Nimeta oma esimene poeg Diegoks”.

Sel ajal, kui teenistus jätkub, näidatakse videoekraanil Diego parimaid väravaid ja tema kuulsaid intervjuusid. Siin on Diego Fideliga, seal keerab ta Inglismaa rahvusmeeskonna oma kuulsa sajandi väravaga pea peale, kui ta skooris 1986. aasta MMi veerandfinaali matšil.

Kui kell lööb kesköötundi, jõuab kalender 30. oktoobrisse ning algab hoogne, müristav, ulguv ja karjuv pidu. Öeldakse tooste. Siis täituvad valjuhääldid helidega, telefon heliseb. Mass jääb tasa. Nende jumal on telefonil. Elusalt valjuhääldis.

„Tänan teid mulle osutatud tähelepanu eest ja et kogunete sellisel päeval nagu mu sünnipäev,” ütleb Maradona.

Rahvamass plahvatab. Pisarad voolavad. Õlu vuliseb. Rahvas laulab: „Taas tšempionid, nagu 1986. aastal,” viidates Argentina viimasele MMi tiitlile.

On võimatu lahutada Diegot Argentinast. Eksisteerivad arhetüübid, mis esindavad rahvust ning Diego Maradona on tingimusteta, talumatult argentiinlane. Rahvusmeeskonnas mängides kandis ta magadeski religioosselt rahvuslikku spordisärki. Isegi siis, kui tema pahkluu paistetas 1990. aasta MMi ajal greibisuuruseks, mängis ta sada protsenti südame ja kirega. Maradonat jumaldati, kuna ta ei mänginud kuulsuse ega varanduse, vaid oma rahva nimel.

Kuigi nüüd elab ta keset oma isiklikku religiooni, pole Maradonat iial õnnistatud. Sündinud keset Villa Fiorito­ masendust, Argentina slummis, kaugel Buenos Airese glamuurist, oli Maradona määratud jõudma mitte kuhugi.­ Kuid ta lendas kõrgele. Maradonat on alati armastanud vaesed, töölisklassifännid. Argentinas Boca Juniorsi tähena ja Itaalias Napoli staarina ühendas Maradona endas töölise tänavaõigluse hõngu ja võitlusvaimu. Tema fännid olid alati hullult lojaalsed. Kui Maradona müüdi Barcelonale, vallutasid fännid lennujaama, murdsid mööda turvameestest ja heitsid maandumisrajale pikali. Nad püüdsid takistada lennukit õhku tõusmast.

„Argentiinlased on kirglikud, temperamentsed ja verised. Me näitame oma tundeid ja seda, mida tahame. Maradona esindab seda indiviidi väljakul. Ta on üks neist, kes ei anna iial alla ja võitleb alati,” ütleb kiriku rajaja Amez. Maradona paneb meid end tundma nii tugevana. Seepärast armastamegi teda nagu jumalat.”