Naljavend koomikute suguvõsast (0)

[PLAYBOY]: Sinu kehastatud Tug Speedman filmis „Troopiline kõu” on filmitäht, kes unistab välja murda talle kuulsust toonud rollist. Kas see film on autobiograafiline?

[STILLER]: Tug on märulikangelane. Näitlejana sunnitakse teda üha uuesti ja uuesti tegema üht ja sama filmi nimega „Simple Jack”. Tal on kerged luulud. Ta arvab, et on kogu aeg filmis.

[PLAYBOY]: Kas see tunne on sulle tuttav?

[STILLER]: No vaata neid näitlejaid, keda aastaid seostatakse mingi kindla rolliga. Vaatad näiteks komöödiat ja mõtled: „Näe, Steve Martin teeb jälle sedasama rolli.” Kui publik näeb üht filmitähte üha uuesti mingis kindlas osas, tekib tal eelarvamus.

[PLAYBOY]: Kas sina saad valida rolle, mis sulle meeldivad?

[STILLER]: Loominguline vabadus tuleb selles äris koos eduga. Ent mida edukam sa oled, seda suurem on surve teha sama, mis su algul edukaks tegi. Aga mis puutub tulevikku, siis seal ei näe ma end tegemas selliseid filme nagu need, millest praegu räägime.

[PLAYBOY]: Nii et mõneti oled sa samasugune kui su tegelane Tug?

[STILLER]: Jah, mingile tasemele jõudnud tähtedega võib see juhtuda. Mis filmi loodetavasti komöödiaks muudab, on see, et ta lõpetab iseenda tegelaskuju vangina. Tug satub džunglis elava heroiinismugeldajate suguharu kätte, kes sunnivad teda relva ähvardusel taasesitama stseene „Simple Jackist”, kus Tug mängis vaimsete häiretega talunikku. See oli Tugi suur tõsine film, tema Oscari-trump. Filmi on kõikjal naeruvääristatud, välja arvatud selles väikses džunglikambas, kus see kõigile nii väga meeldib, nii et nad sunnivad teda seda esitama viis korda päevas. See on ainus film, mida nad on kunagi näinud, seega Tugi ühtaegu austatakse ja naeruvääristatakse.

[PLAYBOY]: Ka sind on filmides alandatud. Näiteks filmis „Probleemid Pollyga” hõõrutakse sind nägupidi ühe higise paksmao vastu. On siin analoogia?

[STILLER]: See on kindlasti asi, millest rahvas kinni hakkab, aga see pole midagi sellist, mida ma nimelt otsiksin. „Polly” puhul ei löönud ma rusikaga lauale ega käratanud: „Leidke mulle stsenaarium, kus mu nägu nühitakse higise mehega!”

[PLAYBOY]: Kas on mingi alandusepiir, mida sa ei ületa?

[STILLER]: Kindlasti on asju, mida ma mingil juhul ei teeks. Arvatavasti tõmbaksin piiri porno juurde, aga keegi pole mind ka palunud.

[PLAYBOY]: Kas sa unistasid oma filmikarjääri hakul, et saad sama kuulsaks nagu näiteks Mickey Rooney?

[STILLER]: Nalja teed või? Kui alustasin, mõtlesin ainult sellest, kuidas tööd saada. Käisin kolm-neli aastat prooviesinemistel, enne kui tööd sain.

[PLAYBOY]: Nii et mingit põhimõttelist eduplaani sul polnud?

[STILLER]: Ma imetlen näitlejaid, kellel on plaan, aga mina nende hulka ei kuulu. Kui alustasin, oli parim see, et keegi ei analüüsinud mu tööd, sest see ei huvitanud kedagi. Mu esimene kassatükk oli „Kõiges on süüdi Mary”. Mäletan, kuidas tuttavad pärast seda mulle helistasid ja ütlesid: „Ma teadsin, et see ükskord juhtub!” Korraga võisin otsustada, kas filmi tehakse või mitte.

[PLAYBOY]: Sa sündisid meelelahutusäriga tegelevasse peresse. Olid sa lihtsalt algusest saadik n-ö asja sees?

[STILLER]: Jumala eest, ei. Tegelikult sellest tekkiski „Troopilise kõu” idee. 1985. aasta paiku tehti kõiki neid Vietnami sõja filme. Mina ei saanud neist rollidest ühtegi. Kohtusin isegi Oliver Stone’iga. Ei miskit. Mäletan, et näitlejad, kes need rollid said, jutustasid intervjuudes, kuidas nad veetsid filmi tõttu kaks nädalat sõjaväelaagris, mis oli nende elu kõige karmim elamus. See oli naljakas, sest päris eluga polnud sellel midagi ühist. Võib-olla oli see mu isiklik kibedus saamata jäänud töö pärast, aga mõtlesin, et selles iroonias on mingi iva, kui näitlejad end liiga tõsiselt võtavad. Võib-olla on see film minu kättemaks.

[PLAYBOY]: „Troopiline kõu” räägib sõjafilmi-näitlejatest, kes satuvad tõelisse lahingusse. Kas sina produtsendina saatsid oma näitlejad sõjaväelaagrisse?

[STILLER]: Meil pidi olema kolmepäevane sõjaväelaager. Siis sai kolmest päevast kaks, seejärel üks. Lõpuks tuli kaasprodutsent minu juurde ja ütles: „Okei, selline diil – me võime teha kas päevase laagri või õhtusöögi näitlejatele.” Mina vastasin: „Põrgusse, teeme õhtusöögi!”

[PLAYBOY]: Ollakse harjunud arvama, et paljudel koomikutel on tume, masendav pool. On see tõsi?

[STILLER]: Viskasin kord ühele reporterile nalja oma maniakaal-depressiivse perekonna kohta. Ta ei saanud aru, et see on nali. Kui seda pärast lehest lugesin, sain aru, et iroonia ei pruugi kohale jõuda. Pärast toda artiklit korratakse seda igas minu kohta käivas artiklis.

[PLAYBOY]: Oli see siis väljamõeldis?

[STILLER]: Täielikult! Ma pole kogu aeg Härra Naljamees. Mul on omad tujud. Ma võin olla ka naeruväärne. Iga inimesega ollakse erinev. Aga ma ütlesin ka seda praegu naljaga.

[PLAYBOY]: Kas inimesed su ümber eeldavad, et sa oled kogu aeg naljakas?

[STILLER]: Kui keegi ütleks mulle „ole naljakas”, ei suudaks ma seda. Ma ei tea, kuidas see käib.

[PLAYBOY]: Su vanemad olid koomikud. Kas teie kodus sai palju nalja?

[STILLER]: Nende komöödia sündis olude sunnil. Nad olid mõlemad tõsised näitlejad, kuid ei saanud sel alal tööd. Mu isa tahtis alati olla lavakoomik, ema mitte. Stilleri ja Meara (Stilleri vanemad – toim) kooslus oli nende viimane lask – kui see poleks toiminud, oleks mu isa lavaga lõpetanud ja asunud turustama oma erilist kana gai yung.

[PLAYBOY]: Kana gai yung?

[STILLER]: Mu isa leiutas Tai kana retsepti, millega tal olid suurejoonelised plaanid. Nii et kui nende koomikukatse oleks läbi kukkunud, oleks selle asemel olnud Stilleri ja Meara Kanatiivad.

[PLAYBOY]: Tunned vist kergendust, et nad jäid meelelahutusärisse.

[STILLER]: Võin öelda, et polnud sugugi lõbus vaadata neid Ed Sullivani šõus.

[PLAYBOY]: Miks? Kas nad põrusid seal?

[STILLER]: Ei! See tekitas stressi. Ed Sullivani šõu oli nagu superstaarisaade – seda vaatasid kõik. Sa pidid Edile meeldima, et sind tagasi kutsutaks. Mu vanemad käisid seal oma 30 korda. Aga isegi väga noorena kartsin ma, et nad ajavad midagi vussi. Oli alati kaunis pingeline vaadata neid ööklubis või teleris esinemas. Võib-olla seetõttu polegi ma kunagi elavat esinemist nautinud. Ma ei ole kunagi teinud lavakoomikat. See seostub kohutava pingega.

[PLAYBOY]: Oled sa oma vanematelt pärinud huumorimeele?

[STILLER]: Tegelikult on mulle alati meeldinud naerda pigem teiste inimeste üle, kui ise teisi naerutada. Usun, et vanemad andsid mulle mingid komöödiaalased väärtushinnangud.

[PLAYBOY]: Veetsid sa oma isaga palju aega? Mida sa temalt õppisid?

[STILLER]: Muidugi veetsin, ta oli suurepärane inimene. Olles elanud üle Suure depressiooni, leidis mu isa, et naljakas olemine on väga tähtis. Ta nautis seda tõeliselt.

[PLAYBOY]: Kas sulle tuli kasuks, et kasvasid üles meelelahutusäri maailmas?

[STILLER]: Tuli küll. Mu vanemad tundsid kõiki. Tutvusin paljude koomikute ja näitlejatega. See polnud Hollywoodi-tüüpi värk, aga see-eest väga newyorgilik. Neil oli kombeks pidada hulle aastavahetuspidusid. Mu isa tegi kolm aastat Broadway’l „Hurlyburly’t”, nii et kogu selle etenduse kamp tuli hiljem meie poole – Sigourney Weaver, Kevin Spacey, Harvey Keitel jt. 1980ndate alul olid mu vanemate Jerry Stilleri ja Anne Meara aastavahetuse peod see koht, kus rahvas käis end näitamas. Tahtsin kuuluda sellesse maailma. Mulle meeldis näitlejatega semutseda.

[PLAYBOY]: Kas su vanemad olid lausa nii šefid, et sa ei pidanud kunagi nende vastu isegi mässama?

[STILLER]: Kolisin paariks semestriks läänekaldale California Ülikooli õppima, aga jätsin siis kooli pooleli ja tulin koju tagasi, nii et mingis mõttes jäi mul kogu see kaunis nooruslik mässamine vahele.

[PLAYBOY]: Millal sa viimaks välja kolisid?

[STILLER]: Olin umbes 20. Tegin suure hüppe vanematekodust umbes nelja kvartali kaugusele. Kohe tekkis mul ka tüdruksõber, kes oli minust 15 aastat vanem. Tutvusime näitlemistundides. Mäletan oma isa nägu, kui ta teda kohtas. Mu sõbratar polnud ainult minust vanem, vaid ka umbes 1,80 m pikk – täielik nokaut.

[PLAYBOY]: Kuidas su isa reageeris?

[STILLER]: Tal tungisid silmad pealuust välja. Umbes nii, et mida see naine mu pojaga teeb? Oleksin vist pidanud neid hoiatama, et mul on tüdruksõber.

[PLAYBOY]: Kas ta pidas sinuga seepeale maha isa ja poja vestluse?

[STILLER]: Ma ootan seda vestlust ikka veel.

[PLAYBOY]: Sa oled nüüd ise isa. Kas isaks olemine mõjutab su tööd?

[STILLER]: Suurim erinevus on see, et varem ma ei vastutanud. Kippusin olema töönarkomaan. Ja need tunnid, kus ma ei pidanud kusagil viibima, võisid minna üpris meeletuks. Aga nüüd pean ma kusagil viibima.

[PLAYBOY]: Kas töö ja pere vahel on konflikt?

[STILLER]: See konflikt on alati. Ja asi pole ainult ajas. Kui veedad aega oma lastega, pead sa olema päriselt nende juures. Sa ei saa samal ajal mõelda, kuidas tuleks filmida mingit stseeni või kuidas muuta mõnda muusikalõiku. Tuleb leida mingi tasakaal. Ja see oli minu jaoks täiesti uus asi. Aga olen olnud abielus peaaegu kaheksa aastat. Elan üsna igavat ja stabiilset elu.

[PLAYBOY]: Kes oleks saanud sinust juhul, kui sa poleks näitleja ja režissöör?

[STILLER]: Lapsena tahtsin saada arheoloogiks. Mind huvitas egüptoloogia. Mulle meeldis ka akvalangiga sukelduda. Teismelisena olin ma sukeldumisinstruktori abiline. Seega oleksin võinud teha mingi veealuse karjääri. Mind huvitas ka astronoomia. Käisime emaga suviti New Yorgis Haydeni planetaariumis kursustel.

[PLAYBOY]: Te käisite koos emaga astronoomiakursustel?!

[STILLER]: Jah, see oli äge. Aga tead, tähtede ja tähtkujude maailma sukeldudes läheb üsna kähku vaja matemaatikat. Sinna jäi see asi minu jaoks alati toppama.

[PLAYBOY]: Pole saladus, et paljud filmiproduktsioonifirmad on suurel määral edevuse ettevõtted. Sinu oma teeb aga reaalselt filme.

[STILLER]: Noh, ma ei taha süveneda teiste asjadesse, aga jah, meil on tõepoolest kogu aeg kiire. Parim on asja juures see, et ma saan töötada nende stsenaristidega, keda hindan, ning arendada filme, millele suurtootjate hammas ei pruugi peale hakata.

[PLAYBOY]: Ilmselgelt ei vaja sa raha, seega – mis sind jätkama sunnib?

[STILLER]: Üks põhjustest – või tegelikult kohustest, mis tekib siis, kui saavutad selles äris mingi taseme – on võimalus võtta projekte, mis muidu ei saaks tõeks.

[PLAYBOY]: Kas on mõni raskesti tulnud film, mis sulle endale tõesti meeldib?

[STILLER]: „Zoolander”. See oli raske. Ja kui see lõpuks valmis sai, esilinastus see kaks nädalat pärast 11. septembrit.

[PLAYBOY]: Kas kaalusite võimalust lükata filmi linastamise kuupäev edasi?

[STILLER]: Muidugi, esilinastuseks polnud halvemat aega. Ent samas ei suutnud ma välja mõelda ühtki põhjust, miks mitte filmi ekraanile lasta, peale selle, et inimesed võiksid muretseda, et see ei teeni eriti palju raha. „Zoolander” on pakkunud rohkem rahuldust kui mis iganes suure kassaeduga film, mida olen teinud.

[PLAYBOY]: Mis mõttes?

[STILLER]: Selles, milleks on see inimeste jaoks saanud. Kuidas see kestma on jäänud. Kes oleks võinud seda ennustada? See on see, miks alati asja edasi ajad.

[PLAYBOY]: Mis on näitlemise juures sellist, mida inimesed ei näe?

[STILLER]: Inimesed kipuvad arvama: „Minagi võiksin seda teha.” Tahaksin, et nad kõik võiksid tulla üheks seeriaks kohale, seista kaamera ette ja üritada. Kui korraga kõik sind vahivad, siis keemia muutub. Mul võttis kümme aastat tööd, et jõuda sellesse punkti, kus tunnen end võtetel mugavalt. Püüa ise olla naljakas, ümbritsetuna karjast lõunat ootavatest ametiühingutegelastest, sind käsutavast režissöörist jt.

[PLAYBOY]: Norid sa kaastunnet?

[STILLER]: Ei, selline see töö on. Kuigi ma olen kindel, et kirurg ütleks tõenäoliselt, et keegi ei kujuta ette, mis tunne on lõigata lahti inimkeha. Või tuletõrjuja, kes mõtleb, et mitte keegi ei mõista, mis tunne on jalutada põlevasse majja. Need tööd on palju heidutavamad.

[PLAYBOY]: Tõenäoliselt arvab enamik inimesi, et su elu on üsna mõnus. Mis on olnud kõige suurem üleelatud hirm?

[STILLER]: Mul on elus vedanud. Kõige õudsem, mida olen üle elanud, pole seoses kaamerate ja režissööridega. See oli siis, kui sündis mu poeg Quin. Arstid ütlesid pärast sünnitust, et lapsel on komplikatsioone. See oli kõige õudsem aeg mu elus. Ma ei saanud midagi teha. Oli sürreaalne näha kõiki neid väikseid beebisid, keda raviti nädalaid, ja seda, kuidas see vanemaid rõhub. Saime sõbraks Quini kõrvalinkubaatoris asuva beebi vanematega. Too laps oli paarinädalane ja talle oli tehtud juba mitu lõikust. Sain poole aasta eest ta emalt kirja, kus ta ütles, et nende poeg ei tulnudki sellest välja. See oli jube. Sa koged midagi sellist ja mõistad siis, et elus pole garantiisid. Pead päevast päeva tänulik olema.

[PLAYBOY]: Kuidas Quinil nüüd läheb?

[STILLER]: Suurepäraselt. Pole tervemat ja lustlikumat last. Tema on meie pere naljanina.

[PLAYBOY]: Oled sa kunagi mõelnud, et lõpetaks kogu selle filmijamaga...

[STILLER]: Ütlen vahel naisele: „Laseme siit lihtsalt jalga ja ostame Virginiasse farmi.” Küllap kuulsin, et keegi – vist Robert Duvall – elab farmis. Lugesin sellest ja mõtlesin umbes nii, et oh, seda pean ma tegema!

[PLAYBOY]: Kas pead?

[STILLER, naerab]: Kahtlen sügavalt, et see kunagi juhtub. Farmer? 42aastaselt on seda tõenäoliselt raske õppida. Nüüd, kus ma sellest räägin, kõlab see hirmutavalt. Arvan, et jään selle juurde, mida praegu teen.


Tõlge: Brigitta Davidjants