Kommentaarid Prindi

Pean tunnistama, et ma ei vaata massitoodangut peaaegu üldse.

Harilik Pärn, Priit Pärn (0)

Kõigepealt palju õnne elutööpreemia puhul, mis teile Zagrebi animafestivalil juuni alguses üle anti!

Aitäh!

Millisele inimesele elutööpreemia läks? Milline te oma ellusuhtumiselt olete? Ühes värskemas intervjuus nimetasite end küüniliseks...

Ei tasu uskuda kõike, mida inimesed räägivad! Kuigi jah, kunagi oli mul idee, et suvalises intervjuus rääkida täpselt vastupidist juttu sellele, mida ma mõtlen...

Ma loodan, et te praegu ei tee seda!

Ei, nüüd ei ole enam mõtet.

Aga jah, küüniline pole õige sõna. Kui oleksin eluhoiakult küüniline, siis tähendaks see, et ma suhtuks kõigesse eitavalt, aga ei üritaks ise midagi ära teha.

Mis aga puutub filmitegija minasse, siis küünilisuse asemel valiksin seda iseloomustavaks sõnaks „eneseiroonia“.

Minu lähenemine on, et ma teen midagi, aga ma ei väida, et see, mida ma teen, on õige või üldse midagi tähendab. Suhe iseendasse ei ole enda jaoks suurem kui ma olen. Filmi tehes panen küll mängu kogu oma vaimse ja füüsilise jõu, aga ma ei taha sellega midagi öelda. Ma lihtsalt tegin midagi, mis on tehtud minu printsiipide järgi – aga ainuke sõnum on see, et on olemas selline tegelane, kes teeb selliseid asju.

On teil mõni näide teist täiesti erineva kunstiinimese kohta?

No kui võtta näiteks sellised filmitegijad nagu Tarkovski või Bergman, siis nad mõlemad, eriti Tarkovski, on totaalselt pateetilised isiksused. See tähendab, et tegija samastab ennast oma loominguga. Ootab, et teda võetaks sama tõsiselt nagu tema loomingut ja võtab ka ise ennast sama tõsiselt.

Nii. Aga rahvas ju ootab, et kunst oleks kontseptuaalne, tahab sõnumit.

Eelmisel aasta oli mul Kumus söejoonistuste näitus, kus ajakirjanikud uurisid ka sõnumit. Ma vastasin, et kui ma tahan lugu rääkida, siis ma teen filmi, aga pilti on lihtsalt pilt ja on oma asi, mida te seal näete.
 

Tavaliselt kunstnikud räägivad mingist missioonist ja kummaline, et neid kunstnikke usutakse nagu rohkem. Väga harva käsitletakse aga seda, mida mina söepildis taga ajan: kas selles on pinge. Et vaatad pilti ja mõtled, et „ahhaa” – aga sellel elamusel ei ole verbaalset tähendust. Kust see pinge tekib, ma ise ka ei tea.

Kas teile meile meeldib jätta publik ise mõistatama?

Siin tuleb vahet teha pildil, karikatuuril ja filmil. Karikatuur on juba lugu, samamoodi nagu film. Ja kui ma räägin loo, siis ma ei saa rääkida seda nii, et sõnad või silbid on lauses suvalises järjekorras ja et tulemuseks on arusaamatu lalin. Iseasi, kas ma peaksin moraliseerima. Ja ma ei moraliseeri. Minu mõõdupuu on, et kui ma ise näeksin sellist filmi, siis ma naudiksin seda.

Mis teile hea filmi puhul siis kõige rohkem naudingut pakub?

Kuidas film on kokku pandud, kuidas mind kui vaatajat on tillist tõmmatud – hakkan jälgima teatud suunas, siis tuleb ootamatu pööre, mingi teravmeelsus. Ma ei saa sinna midagi parata, mu enda filmides on teatud teravmeelsus kogu aeg olemas. Aga ma püüdlen selle poole, et koomiline ja traagiline oleks ühendatud. Et vaataja naerab ja siis saab korraga aru, et see on tegelikult kohutav, mille üle ta naerab.

Kas laiatarbe joonisfilm ka meistrit erutab?

Pean tunnistama, et ma ei vaata massitoodangut peaaegu üldse. Seoses õpetamisega tean enam-vähem, mis kuskil teoksil on, aga need lood on igavad ja kui oled ühtesid näinud, siis teised enam ei huvita.

Nii sarjadest kui ka pikkadest filmidest on muidugi tulnud meeletu bisnes. See on hullumeelne maailm, kus peab tootma palju ja lihtsalt. Kaheaastase joonissarja jaoks näiteks 100 korda 24 minutit. Kusjuures Hiina hakkab varsti USA-lt ja Jaapanilt turgu üle lööma. Nad paigutavad joonisfilmi praegu tohutult ressursse, Hiina suurimas animafilmikoolis on 1600 õpilast.

Kas te olete saanud jääda kompromissituks või olete pidanud oma kriteeriumites teinekord ka järeleandmisi tegema?

Mul on elus ilmselt hästi läinud, sest ma ei ole pidanud tegema näiteks pilte selleks, et nad kohe ära müüa. Sellisel juhul hakkaks vaatama, et seda pilti müüdi, seda ei – ja hakkad edukamas suunas tegema. Kuigi jah, on olnud perioode, näiteks 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus, mil ma müüsin Soomes päris palju ning mul oli ka näitusi mujal Euroopas. Siis kui ma maja ehitasin (1994–1998 – toim), müüsin nii palju kui osteti. Aga ikkagi arvan, et asjad on halvasti, kui sa hakkad mõtlema, kas see kellelegi meeldib.

Ainult endast lähtudes on ju oht, et äkki ei lähe su looming korda kellelegi peale sinu?

Elukogemus on näidanud, et keegi meist ei ole nii unikaalne isiksus, et ei leiduks inimesi, kes ei mõtleks samamoodi.

Lühijoonisfilmi levituskanaleid on traditsiooniliselt olnud küllaltki vähe, sisuliselt ainult televisioon ja festivalid. Tehniline progress ehk DVD-d ja Internet peaks siis levikule kasuks tulema?

Kahtlemata. YouTube’is on üleval mingid minugi vanad filmid, mis on kusagilt välja imbunud ja omaette elu elama hakanud.

Kas teie filmide hulgas on neid ka, mis on hakanud elama sellist elu, mida te ise ei ole osanud ette näha?

Kui ma 1976. aastal Tallinnfilmi läksin, huvitas mind metamorfoos. Joonisfilmis küllaltki palju kasutatud asi – see tähendab seda, et üks kujund muutub teiseks. Tassist tuleb lusikas, joonistad faasid vahele ja seal ei ole midagi müstilist. Arvutiajastul veel lihtsam teha. Tegin ühe filmi, „Ja teeb trikke” ning sellest sai mulle küll. Praktiliselt ei ole ma pärast seda metamorfoose kasutanud, aga siiani loen kirjutisi à la „Pärn, suur metamorfooside meister”.

Filmide elutee on põhimõtteliselt väga erinev. Film „Kolmnurk”, mis on tehtud aastal 1982, võiks olla tehtud sama hästi ka aastal 2007. Samas on mingi asi nii enda kui ka teiste jaoks kahe aastaga möödanik. Ja prognoosida on seda raske.

Teie kõige uuem film „Elu ilma Gabriella Ferrita” on töös olnud juba poolteist aastat ning päris valmis ei ole ikka veel. Kas Gabriella on osutunud raske natuuriga naisterahvaks?

Selle valmimine oli plaanitud juba eelmise aasta lõppu. Aga kuna stuudio on eraettevõte, siis Kultuurkapitali ja Eesti Filmi Sihtasutuse 60–70-protsendilisest toetusest hoolimata peame ülejäänud raha ise teenima. See tähendab, et kui meil on vaja teha mingeid kasumiga asju, näiteks reklaame, tulevad need kõik projektile vahele.

Teisalt oli Gabriella võib-olla natuke kapriisne ka, leidsime Olgaga (elu- ja töökaaslane –toim) algselt plaanitust parema visuaalse lahenduse, kuid see võttis samuti oma aja.

Kaugel see film siis praegu omadega on?

Pildiosa sai tehtud juuni alguseks. 26. juunil ühines kolm asja: liikuv pilt, muusika ja sünkroonheli. Nii et põhimõtteliselt on film valmis.

Ja millal seda avalikult näha saab?

Eesti esilinastus on plaanis septembris, kuivõrd suvel ei ole seda mõttekas teha. Maailma, või pigem ehk Euroopa esilinastus on novembri alguses.

Kuidas teile tundub, kas Eesti rahval on praegusel kokkuhoidlikul ajal lihtne mõista, et tehakse kaks aastat tööd, kulutatakse hulk raha ja valmib 30-minutiline joonisfilm?

Kui filmi puhul öelda, kui suur oli selle eelarve, siis rahva reaktsioon on tõesti tihtipeale selline, et „kas tõesti raisati selline hulk raha ära”. Mul on seda raske mõista. Rääkides animafilmist - lõviosa sellest rahast läheb palkadeks. Eesti inimene saab Eestimaa pinnal palka... kuidas see raiskamine on? Suurele osale ametnikest ei heideta ette, et nad on olemas ja saavad palka.

Kui Interneti kommentaariume lugeda, siis „kas tõesti raisati selline hulk raha ära” on veel väga viisakas suhtumine kultuuriinimestesse...

Ma loen lehti peamiselt Internetist ja kommentaare on huvitav vaadata. Aga see meeletu viha kunstirahva vastu hämmastab. N-ö rikkureid vihatakse natuke ka, aga tagasihoidlikumalt. Ju sellesse suhtutakse nii, et kui inimene on rikas ja mina teda sõiman, siis peetakse mind kadedaks. Et ise olen, näe, äpu ja sõiman neid, kes ei ole. Aga kunstnik on automaatselt muidusööja või muidu tõbras.

No aga millest selline suhtumine siis tuleb? Isegi Nõukogude ei olnud asi ju nii, kuigi siis olid kunstitegelased mingil tasandil rohkemgi muidusööjad: võtsid oma, kuigi jagada oli niigi vähe.

Nõukogude ajal olid kunstiinimesed rahva jaoks pühad lehmad, tõekandjad ja ‑kuulutajad. Nendesse suhtuti nii, et isegi kui aru ei saadud, siis austati ikka.

Ja nüüd? Mis siis toimub? Demokraatia kõrvalnähud?

Võib-olla on üks põhjus selles, et kui inimesed varem muud ei vallanud, siis tehnikat ikka. Maalija oskas maalida ja nii edasi. Ilmselt leidus igaühele ka oma sihtrühm, mis see siis iganes ei olnud. Kellele meeldis ema, kellele tütar.

Siis tulid uued ajad ja peale tuli uus põlvkond, kes oskas kirjutada projekte. Tehnika asemel õpiti ära finantseerimine. Ja kui sa selle raha juba said, siis pidid sa mingi telefoniposti ka kollaseks värvima ja midagi inglise keeles peale kirjutama. Markantseimad näited, mida ma ei taha praegu siin nimetada, imbusid ajakirjandusse. Ehk kujunes sellest siis üldistav suhtumine, et selline see kunstnik ongi.

Kas ongi?

Ma usun, et praegu on tekkinud uued inimesed, kes oskavad nii finantse leida kui ka midagi tõeliselt teha.

Ehk on viga natuke haridussüsteemis ka? Kas noort eestlast õpetatakse piisavalt kunsti lugema, erinevaid kunstivorme tundma?

Ma ausalt öeldes ei tunne eriti hästi Eesti koolisüsteemi, pigem Soome oma mõningal määral ning sedagi kõrghariduse vallas.

Aga küsimus on mõnevõrra keerulisem. Pigem on meil nüüdisajal tegemist maailmaga, mis pakub piiramatul hulgas valmis kaste, mille kaudu ennast identifitseerida. Ehk inimesed võivadki eksisteerida oma kitsas boksis ja suhtuda muusse ükskõikselt.

No aga kunstis on ju just nimelt multidistsiplinaarsus viimase aja tõusev trend? Kuidas teie sellesse suhtute?

Soome kunstihariduse puhul on mul teinekord tunne, et neid äsjamainitud kaste püütakse liiga vara ühendada. Teoreetiliselt on õige, et kahe ala kokkupuutepunktis võivad tekkida huvitavad tulemused. Aga kui fotograafiat õppiv esimese-teise kursuse tegelane, kes ei oska veel teravat piltigi teha, hakkab tegema mingit projekti koos animaatoriga, kes ei oska tegelast käima panna, siis võib midagi huvitavat sündida, aga see ei ole nende kontrolli all. See on juhuslik. Kui hakata suvaliselt metsa tulistama, siis võib põdrale pihta saada – aga tõenäoliselt ei saa.

14 aasta jooksul Turu kunstiakadeemias ma tegelikult sõdisin selliste algatuste vastu.

See, et tehnika mittevaldamisel keeratakse käkki kokku, ei ole ju ainult Soomes levinud suundumus?

Jah, sama tendents on kogu Euroopa kultuuripoliitikas. Tegelikult elavad sellest mingid inimesed, mingi hulk õhumüüjaid, kes liiguvad ringi ja õpetavad rahastamist ning näiteks filmide puhul kirjutama selliseid stsenaariume, mis meeldivad kõigile. Filmi tootmiseks on vaja palju raha ning need, kes raha paigutavad, tahavad siis midagi ka vastu saada. Et igaühele oleks midagi – pensionärile, imikule, idioodile ja professorile. See on ajastu märk.

Milline siis oleks see stsenaarium, mis kõigile meeldiks?

Euroopa kino on veel selline, et suuremal rahvusvahelisel projektil peab olema mitme maa toetus. Siis sünnivadki filmid, kus keegi neiu hakkab Sloveeniast häälega sõitma, kohtub Ungaris noormehega, üks autojuht on Saksamaalt ja lõpuks jõuavad nad Eestisse ja Lätti. Iga maa tahab näha oma maad esindatuna – et oleks Läti laul ja Ungari mustlased... ning lõpuks hakkavad kõik need lood üksteisega sarnanema.

Praeguse filmisüsteemi juures on uue Godardi sündimine võimatu, sest talle öeldaks kohe, et kuule poiss, nii ei tehta.

Aga uue Priit Pärna?

Et kas võib tekkida omanäoline filmitegija? Nii kummaline kui see ka ei kosta, on see suuresti majanduslik küsimus.

Fakt on see, et filmi tegemine on kallis ja et lühifilm ei suuda end iial ära tasuda. Eestis on praegu filmitegemise toetuseks päris toimiv süsteem, mis põhineb suurelt jaolt EFSA ja kulka rahadel – ning toetatakse otseselt projekti, mitte stuudiot. Nii kaua kui see süsteem säilib ja rahajagajad on laia silmaringiga ning usaldavad ka noori tegijaid, on see võimalik.

Ehk on mingi roll haridusel ka? Kunstiakadeemias on ju kaks aastat kestnud animafilmi bakalaureuseõpe ning üks aasta magistriõpe. Kuidas te õpilasi hindaksite, võrreldes näiteks soomlastega?

Bakalaureuseõppes on seitse inimest, Soomes aga õpetasin 14 aastat jooksul viis kursust, igal umbes 15 inimest... nii et eestlasi on veel vara hinnata või võrrelda.

Te ei ole siiski praegugi jäänud mantlipärijateta, osa noortest tegijatest on juba rahvusvahelise mainega: Ülo Pikkov, Priit Tender, Kaspar Jancis...

Jah, kusjuures juba sellises ulatuses, et publik on ära hellitatud. Nagu suusatamiseski. Kui poisid saavad 10. koha, siis küsitakse, mis juhtus. Sama on animafilmiga – kui film mõnel festivalil auhinda ei saa, siis küsitakse, mis juhtus. Tegelikult on meie filmitootmise mahu juures täielik utoopia nõuda, et iga film korjaks meeletult auhindu.

Kui kõva rahvusvaheline konkurents üldse animafilmide vallas on?

Praegu on A-klassi festivalidel umbes 1700 filmi, mille hulgast valitakse näiteks ainult 50 võistlusprogrammi. Ja nende hulgas on kolm Eesti filmi. Aga kui ükski neist auhinda ei saa, läheb meedia filmide algsest arvust mööda ja küsib, mis valesti läks!

Minu jaoks on palju olulisem see, et Eesti filmid on kogu aeg n-ö kuumas grupis, osutuvad pidevalt valituks ja pääsevad võistlema. Auhindu annab võib-olla viis inimest ja on võimatu ennustada, kuidas tekib nende oma keemia. Võib-olla on see, kellel on parim maitse, hoopis arakene ega julge oma seisukohti kaitsta jne. Tahan öelda, et auhinnavalik on tunduvalt juhuslikum ja inimesest sõltuvam kui festivaliprogrammi saamine.

Suurem osa Eestist mäletab teie legendaarset karikatuuri „Sitta kah!” Mis on saanud karikaturist Priit Pärnast?

Sisuliselt lõpetasin karikatuuride joonistamise 1990. aastate alguses. Lihtsalt hakkas näituste kataloogide põhjal tunduma, et midagi uut enam ei tule. Tuli uusi nimesid, aga nagu ei tulnud enam uusi ideid. Kogu aeg oli tunne, et ma olen neid pilte varem näinud.

Ma vahepeal joonistasin Postimehe Luupi ja ajalehte KesKus. Aga karikatuuridega on nii, et kui sa tükk aega ei ole teinud, kaob oskus ära. Et olla vormis, peab sellega kogu aeg tegelema. Samas ei ela päris karikatuuriga ära. Väljaannete juures on küll n-ö karikaturistid, aga nemad on pigem päevapoliitiliste teemade illustraatorid.

Te olete sel suvel koos Lenna Kuurmaa ja Anna Levandiga „Ära ole topis” liikumiskampaania mannekeen. Teie enda minevikust paistavad silma eelkõige individuaalalad.

See on jah mõnevõrra kummaline. Filmi tegemine on meeskonnatöö ja mulle meeldib meeskonnas töötada, kuigi kunstnikud on tavaliselt väga minakesksed – eriti Euroopa uuema aja kunstnikud. Aga meeskonnasport ehk siis mängud ei ole mind kunagi eriti huvitanud.

Jalgpalli EM jäi siis vaatamata?

Tegelikult jalgpalli ma isegi vaatan, kui on põhjust vaadata, näiteks EM-i või MM-i. Jalgpallis võib toimuda väga dramaatilisi asju, mille filmi ülekandmise puhul öeldaks, et see on väga kehv stsenaarium.

Aga jälgida kas või Eesti korvpalli... võib-olla tuleneb see vanusest, aga mul on tunne, et kõik see kordub, milleks raisata oma aega.

Suusatama hakkasite te kuuldavasti tänu kihlveole?

Olime Kaljo Kiviga, kolleegiga Nukufilmist, Armeenias ja pärast pidu hakkasime ärplema, et kumb on kõvem spordimees. Asi lõppes Tartu maratoniga – aasta oli 1983. See sai tookord sõidetud nii... ühest söögipunktist teise, aga sai läbi sõidetud.

Aga siis tutvusin juhuslikult Arne Sireliga (endine maailmaklassi suusataja – toim), kes oli just tegevkarjääri maha jätnud. Me hakkasime temaga koos jooksmas käima.

Alguses oli muidugi pilt eest ära. Ma tean, et treeningmetoodikalt oli see väga vale, põhja peab looma aeglase tempoga. Aga kui pilt ees hakkas püsima, tuli väga vinge põhi. 1986. aastal sõitsin Tartu maratoni alla kolme tunniga (võitja Nikolai Politajevi aeg oli 2:26 – toim).

Nüüd käite peamiselt jooksmas?

Jah, kuigi kõige kibedamal tööajal väga ei käi. Kui oled ikka viis tundi ühte pilti ehitanud ja siis viis tundi teist, avastad, et on pisut hilja jooksma minna. Aga nüüd kui „Gabriella” valmis saab, peab uuesti alustama.

Lõpetuseks filosoofilisemat laadi küsimus. Kas maakera on endiselt ümmargune?

Kui võtta küsimust laiemalt kui endine bioloog, siis ju ta ikka on. Jutt sellest, et emake maa saab hukka, ei pea selles mõttes paika, et tegelikult on emakesel maal täiesti ükskõik. See, mida inimkond teeb, muudab elamistingimused ebamugavaks inimkonnale endale.

Aga mis Eestisse puutub, siis me elame geograafiliselt suhteliselt soodsas piirkonnas. Siin võib olla külm ja kõle, aga meil ei ole maavärinaid, hirmsaid rohutirtsuparvi ega tornaadosid. Peaaegu kõigil on katus pea kohal ja kõigil on joodavat vett. Kui nii võtta, on kogu Eesti ikka üks äärmiselt privilegeeritud seltskond.
 

P r i i t   P ä r n

CV

Sündinud 26. augustil 1946.
Stsenarist, lavastaja, karikaturist ja kunstnik.
Keskkooli lõpetas 1965. aastal Tapal.
1970. aastal lõpetas Tartu ülikooli bioloogiateaduskonna.
1970.–1976. aastatel töötas Tallinna botaanikaaias taimeökoloogina.
Alates aastast 1976 kunstnik-lavastaja ja režissöör Joonisfilmis.
Õpetanud Soome, Norra, Saksamaa, Šveitsi, Hispaania, Belgia, Hollandi ja Inglismaa filmikoolides.
Alates 2006. aastast õpetab animatsiooni Eesti Kunstiakadeemias.