Artjom Troitski: Vihkan moodi, sporti ja autosid (0)

Juhatasite Vene PLAYBOYd. Kuidas sellesse ametisse sattusite?

1994.aastal leidis PLAYBOY Internationali juhataja, et sobiksin ideaalselt peatoimetajaks. Esimese hooga ütlesin ära, sest olin tollal väga haaratud oma teleprojektist ja rahagi oli piisavalt. Aga kolme nädala pärast hakkas see mõte mulle meeldima. Ja jäingi nõusse. See oli suur seiklus. Ma ei kahetse üldse, et selle asja kallale asusin. Nagu ma ei kahetse ka seda, et viie aasta pärast PLAYBOYga hüvasti jätsin.

Kas Venemaa ühiskond oli selliseks ajakirjaks valmis?

Olukord oli soodne. 1990. aastatel puudus Venemaal peaaegu täielikult tsensuur. Praegusel Venemaal räägitakse kogu aeg mingitest nõukogudest, tsensuurist, enesetsensuurist jne. Tollal seda probleemi polnud. Mis puutub publikusse, siis kas kõik maailma mehed – nagu pioneerid – on PLAYBOYks valmis? Alati valmis! Mingit süsteemset vastuseisu Vene ühiskonna ja PLAYBOY vahel polnud, ainult mõned detailid, näiteks skandaalid provintsides. Kusagil arestiti kogu tiraaž ja keelati ajakirja müüa. Novisibirskis võttis linnanõukogu vastu otsuse müüa PLAYBOYd ainult erootikapoodides. Andsime asja kohtusse ja muidugi võitsime protsessi.

Ainus ebameeldiv üllatus ja üks põhjus, miks ma ära tulin, olid suhted reklaamiandjatega. Reklaamiandjad on vaenlased, kelleta ajakiri ei saa elada. Selline armastuse ja vihkamise suhe. Venemaal olid suured korporatsioonid, mis kategooriliselt ei tahtnud, et ajakirjas oleks tugevam kraad erootikat. Nad keeldusid panemast oma reklaami paljaste naiste fotode lähedusse. Arusaadav ka – ühel leheküljel on Volvo pereauto ja järgmisel mõni väljasirutatud jalgadega tüdruk. Neile ei meeldinud ka intellektuaalne kallak, mida PLAYBOYs ajasin. Mul oli palju tõsist proosat, mulle kirjutasid Pelevin ja Aksjonov. Nemad tahtsid ikka rohkem moodi, sporti ja autosid. Ja see on see, mida mina tegelikult vihkan.

Kuidas on Venemaal lood meesteajakirjadega?

Venemaal on praegu 10–15 meestele mõeldud rahvusvahelist klantsajakirja. Ja kõik need on mõeldud rikastele noortele meestele. Kuigi olen mees, ei loe ma neid juba ammu. Need pole mulle huvitavad. Ma pole noor ja, mis peamine, mind absoluutselt ei huvita tarbimishüsteeriad. Need ajakirjad on mõeldud meestele, kes tahavad avaldada tüdrukutele muljet kellade, autode ja telefonidega. Minu arust on see huinja, kirjutage vene keeles!

Kuidas Venemaal asjad on? Meeldib teile seal elada?

See on raske küsimus. Mitmed asjad panevad mind muretsema. Aga ma pole masohhist. Kui mulle ei meeldiks Venemaal elada, siis ma seal ei elaks. Jumal tänatud, ma saaksin vabalt ära sõita. Mul on välismaal mingid majadki ostetud ja ma võiksin rahus mujal elada. Aga elan Venemaal, sest mulle meeldib seal. Mulle meeldib see maa. Mulle meeldivad vene linnad, naised, kultuur ja mu vene sõbrad. Samas on asju, millesse ma ei suhtu nii positiivselt. Ja kõik see puudutab Vene riiki. Vaat see ei meeldi mulle kohe üldse ning viimastel aastatel on olukord muutunud kordi kurvemaks. Pean silmas kõige erinevamaid nähtusi. Tsensuurist me juba rääkisime, aga on ka kõik need naljakad valimised, kus tegelikult on kõik varem teada ja kedagi reaalselt ei valita, vaid määratakse.

Venemaal on ka mõned traditsioonilised keskkonna- ja majandusprobleemid. Meil valitseb meeletu vaesus, mis on täiesti arusaamatu, sest Venemaa lõhkeb rahast. Venemaal võiks elada väga hästi. Aga kõik on kallis, palgad on väiksed ja kõik on halvasti, sest kogu raha varastatakse ära. Venemaal on ka üks ebameeldiv probleem, mis on tuttav ka eestlastele, nimelt sündimus. Venemaa elanikkond väheneb iga aastaga umbes 1,5 miljoni inimese võrra. Võib öelda, et igal aastal kaotab Venemaa ühe Eesti.

Mis toimub Venemaal 15 aasta pärast?

Mina seda ei tea, kuid sellest on kirjutatud suurepärane raamat, Vladimir Sorokini „Opritšniku päev”. Kui seda pole veel eesti keelde tõlgitud, tuleks seda kähku teha. See on Venemaa ajaloost. Juba praegu ei peeta seda antiutoopiaks, vaid reaalsuse ilmutuseks. Tõsi küll, mina ei usu, et Venemaa jõuab tagasi Ivan Groznõi ajajärku, sest Venemaa on majanduslikult Läänega tihedasti seotud. Ja kõigil meie poistel eesotsas Putiniga on kontod Läänes, villad Chelseas ja jahid Tais. Nii et ma ei usu, et Venemaast saab uus Põhja-Korea või Valgevene ning et maa uuesti isoleerub. Meie eliit kaotaks liiga palju. Pigem rõhuvad nad demokraatia ja totalitarismi vahelisele tasakaalule, mida võib nimetada ka autoritaarsuseks.

Vahepeal läheneb intervjuud andvale Troitskile elevil keskealine vene daam, pass näpus, ja palub sellesse autogrammi. „Aga mis siis, kui ment kinni hakkab?” – „Ükskõik!” – „Kontrollime üle. Nadja, jah? Mis leheküljele?” – „Noo...” – „Vaat see on üks idiootne lehekülg, paneme siia!”

Kas eestlastel tasuks teie uut raamatut lugeda?

Eestis on turumajandus, nii et kui on nõudlus, on ka mõtet raamatut välja anda. Raamatu pluss on see, et kirjutan seal palju Eestist. Eestis oli 1970.–1980. aastatel väga tugev rokilava. Praeguse kohta ei saa ma midagi öelda, sest kardan, et tean sellest liiga vähe. Kahtlustan, et see pole kaugeltki nii põnev. Sõitsin tollal tihti Eestisse, käisin festivalidel ja sõbrustasin muusikutega. Sellest on raamatus palju juttu. Raamatu miinus on see, et see aeg oli ammu ja maa oli teine. Venemaal on raamat meeletult edukas, sest paljud venelased nostalgitsevad Nõukogude Liidu ja selle aja järele. Ma ei usu, et Eestis on 1970.–1980. aastate järele sama tugev nostalgia.

Kas teil on nostalgia?

Raske öelda. Kui mul on, siis nostalgitsen oma noorust, mitte nõukogude võimu ja kommunistlikku parteid. Üldiselt siiski mitte. Ma pole kuigi sentimentaalne inimene ja kui minus tekib nostalgia, püüan seda lämmatada.

Miks räägite raamatus just neist muusikutest?

Kirjutasin muusikutest, kes avaldasid muljet isiklikult mulle. Nii et eesti rokist kirjutades on palju juttu Peeter Volkonskist ja Hardi Volmerist, aga väga vähe näiteks Ivo Linnast või Tõnis Mäest, sest ma pole traditsioonilise retroroki vastu suuremat huvi tundnud. See-eest meeldis mulle väga punk-rokk ja new wave.

Miks muusika Eestis nii hea oli?

Siin oli väga huvitav, tugev rokilava. Ja see ei sarnanenud üldse Venemaal toimuvaga. Need olid kaks täiesti paralleelset maailma. Usun, et eesti rokk oli palju lähemal akadeemilisele kultuurile. Paljud eesti rokkarid, näiteks Erkki-Sven Tüür ja Rein Rannap olid muusikaliselt väga haritud. Venemaal selliseid peaaegu et polnud. Vene rokk oli selline trepikojalik. Eestis oli intellektuaalne alge rokis palju suurem.

Mis toimub praegu vene popmuusikas?

Ei miskit head. Tõsi küll, meil on andekaid inimesi ja aeg-ajalt lasevad nad välja üsna häid plaate. Aga kogu hea muusika on massipublikust ära lõigatud. See, mida rahvale pähe määritakse, on täielik õudus, kogu see fabrika zvezd ja kutid à la Kirkorov. Nii et üldiselt pole ma olukorrast vaimustuses, kuigi eelmine aasta häälestas mind pisut positiivsemalt, sest välja tuli häid plaate.

Õpetate juba viis-kuus aastat mitmes Moskva ülikoolis. Kas teile meeldib õpetada?

Teen muusikaajakirjanduse meistriklassi ning pean loenguid popmuusika ajaloost ning muusikast ja massimeediast. Alul meeldis see mulle väga. See oli mu lemmiktegevus. Aga mul on selline loll iseloom, et aja jooksul hakkab mulle kõik närvidele käima. PLAYBOYga oli sama asi. Õpetajategevus ei tekita minus enam sellist rõõmsat tunnet nagu algusaastail. Kuigi olen saanud kogenud õppejõuks, on tekkinud teatav rutiin.

A r t j o m   T r o i t s k i

CV

Endise Nõukogude Liidu mainekaim muusikakriitik ja diskor ning venekeelse PLAYBOY esimene peatoimetaja. Praegu õpetab kahes Moskva ülikoolis, teeb raadiojaamale Ehho Moskvõ raadiosaadet ning tal on oma kontserdiagentuur ja plaadifirma. Kirjutab kolumne eri väljaannetesse ja on keskkonnaliikumiste aktivist. Viimasel ajal esitleb sageli näitustel oma kunstikogu.