Salapärane G-punkt (0)

Saksa arst Ernst Gräfenberg oli oma surmahetkel 1957. aastal maailma kuulsaim günekoloog. Tema tuntus pole ehk nii üllatav, kui teada, et Gräfenberg sõdis kogu elu naiste seksuaalsuse alahindamise vastu. Tol ajal ei läinud naiste orgasmid suurt kellelegi korda tänu ühiskonnas valitsenud seisukohale naisest kui laste inkubaatorist. Kuid Gräfenberg rassis täiel rinnal: ta kirjutas analüüsi vaginaalsest libestist ning pidas loenguid rasestumisvastasest hõbespiraalist.

Pärast Teist maailmasõda emigreerus Gräfenberg USAsse, kus ta 1944. aastal arutles ühes meditsiiniajakirjas tollal radikaalse rasestumisvastase vahendi, emakasuudme ees asetseva spermat blokeeriva pessaari üle. Muuseas mainis autor oma kirjutises naispatsiente, kes olid uuringute käigus andnud teada erogeensest tsoonist tupe eesseinal.

Veidi hiljem avaldas Gräfenberg uue saladuse – nimelt uskus ta naiste kusiti olevat ümbritsetud samalaadsest kõvastuvast koest nagu meestel. Paljud naised ei pruugi selle tsooni olemasolust teadlikud olla, sest misjonäripoosis ei puuduta erekteerunud peenis vajalikku punkti muidu, kui naine on põiminud jalad ümber mehe õlgade. Samuti avaldub surve tupe eesseinale ka järjekindlalt tagantpoosi kasutades. Gräfenberg leidis ka, et õige punkti stimulatsioon kutsub paljudel naistel esile ejakulatsiooni, mille puhul eritub kusitist ja seda ümbritsevast koest selget vedelikku, mis ei ole uriin.

Järgmiseks veerandsajandiks jäi Gräfenbergi uurimus tolmu koguma. Nii see olekski ehk jäänud, kui areenile poleks ilmunud 49aastane lesk Josephine Lowndes Sevely. Pärast oma mehe surma ülikooli õppima asunud naine sattus 1976. aastal kuulama loengut seksuoloogide Kinsey, Mastersi ja Johnsoni tööst. Need tuntud teadlased olevat tuvastanud kliitori kui naise ainsa seksuaalse naudingu pakkuja ning ejakulatsiooni kui ainult meestega juhtuva ime. Leskproua Sevely oli rabatud. Ta silmitses endast hulga nooremaid õpingukaaslasi ning mõtles: „Kas nad tõesti usuvad seda jama?”

Avastusrohke referaat
Kui tudengitel tuli aeg referaati kirjutada, oli Sevelyl teema olemas. Töö esimene tsitaat pärines Saksa anatoomi Regnier de Graafi 1672. aasta õpikust, mis kirjeldab naise välissuguelundeid, k.a kusiti vooderdist, mille ta nimetas naise „eesnäärmeks”. Anatoom mainis, et naise „eesnäärme” tühjakslaadimine tekitab sama palju mõnu kui sama tegevus mehel. Naisi on võimalik naudingule, mis võib lõppeda valkja vedeliku purskumisega, ahvatleda „mänglevate näppudega”.

Tudeng Sevely töö pälvis maksimumhinde ning õppejõud soovitas töö avaldada lasta. 1978.aastal avaldas ajakiri The Journal of Sex Research Sevely artikli naiste ejakulatsioonist ning nende „eesnäärmest”.

Meditsiinikooli siivsatel raamatukoguhoidjatel oli raskusi ajakirja laenutamise huviliste hordidega, agarad reporterid helistasid pidevalt, et küsitleda Sevelyd „uue” erogeense tsooni kohta.
Siis purunes pais. New Jersey seksiteadurid Whipple ja Perry uurisid ejakulatsiooni kogenud 400 naise tuppe. Teadlased olid rabatud Gräfenbergi ja enda avastuse kattuvusest, leides, et salapärane imetäpike asub pigem sügavamal tupeseinas kui kohe avauses. Piirkond ihkab kindlat rütmilist survet ning tavaliselt ei muutu see tundlikuks enne, kui naine seda virgutab. Teadlased otsustasid premeerida Gräfenbergi avastuse eest tagantjärele, andes sellele kaunile punktile tema nime.

Kuna aga Regnier de Graaf rääkis tundlikust piirkonnast juba pea kolm sajandit enne Gräfenbergi, siis on see lugupidamisavaldus eelkõige talle, kuigi ka tema ei olnud kaugeltki esimene, kes selle avastuse tegi. Juba 12. sajandi India armumanuaal räägib tundlikust punktikesest.

Orgasm ja anatoomia
G-punkti olemasolu tegi selgeks fakti, et kliitor ja selle lähipiirkond polegi ainsad naise rahulduse allikad. Niisiis pole olemas ka õpikut naise orgasmist: mõned naised jõuavad tippu kliitorit stimuleerides, teised saavad tupesiseseid orgasme ning kolmandatel mängivad rolli kõik viis peamist närvi. Mõned ejakuleerivad, teised mitte.

1960ndatel kuulutasid seksuaalsuse uurijad Masters ja Johnson tupe kaheks ainsaks funktsiooniks järgmist: tupp on koht, mida stimuleerides saavutatakse orgasm, ning koht, kuhu lasta sperma.

Veel üks prominentne seksuoloog arvas, et enamik naisi ei olegi loodud vahekorras orgasmi saama. Siiski ei suutnud keegi seletada, miks nii paljud naised pidasid tupe erogeensust nii oluliseks.

Kinsley viis kokku paar hüpoteesi, et seletada penetratsioonist saadavat naudingut, kaasa arvatud akti psühholoogilist rahuldust sellest, kui partner pööritab vaagnat ilma end kätega toetamata, või kõdisti stimulatsiooni, kui see on seotud tupelihaste liikuvuse ja vaagnapõhjaga.

Kinsley ei olnud kunagi arvesta­nud aga veel ühe faktiga, milleni jõudis 1924. aastal prantsuse amatöörseksuoloog Marie Bonaparte, intervjueerides naisi nende seksuaalkäitumise teemal ning mõõtes seejärel iga uuritava tupeava kauguse kõdistist. Bonaparte leidis, et patsiendid, kellel oli kahe punkti vaheline kaugus pikim, kogesid orgasmi kõige harvemini. 69% vastanuist, kellel jäi kõdisti ja tupe vaheline kaugus alla tolli (2,54 cm), said orgasmi pea igas vahekorras. 10% oli neid katsealuseid, kelle „tähtis teekond” näitas tolli kanti ja nad elasid frigiidsuse lävel.

Kui Bonaparte’i eksperimendil on tõepõhi all, siis püstitab see intrigeeriva küsimuse: kas need naised, kes jõuavad haripunkti vahekorra käigus, ongi need, kelle kõdisti on lähemal liikuvale peenisele?

Uskmatud
Psühholoogia- ja neuroloogiaprofessor Terence Hines väitis 2001. aastal ühes günekoloogiaajakirjas, et on leidnud G-punkti kohta vaid kaks uurimust ning kumbki neist pole piisavalt veenev. Fakte kõrvale jättes pidas Hines uurimusi naeruväärseks ka seepärast, et uuritavad teadsid, mida uurijad leida püüdsid.

Hinesi meelest jääbki G-punkt günekoloogiliseks UFOks. Selline väide tekitas protesti ning professorile sadas ettepanekuid naistelt, kes olid kohe nõus tohtrile oma salajast punkti näitama.
Mõni aasta hiljem korraldas Hines uue uurimuse, mille käigus uuriti ultraheli abil kahekümne vabatahtliku välissuguelundeid. G-punkti orgasme kogeva üheksa naise kude oli tupe ja kusiti vahelise ala ülaseinas umbes 2 mm tihedam kui kliitoriorgasme kogeval rühmal.

Kuigi uuring oli väikesemahuline,­ tõestas see uurijate meelest, et mõne­del naistel ei olegi maagilist G-punkti. Hinesi loogikale toetudes on tihedama­ koega naiste tupes lihtsalt hõõrdumine suurem. Seega ei ole G-punkti olemas?

Meepott
Hoolimata sellest, et tõendus naistest, kes orgasmi saades vedelikke­ eritavad, ulatub juba 4. sajandisse, leidub ka siin kahtlejaid. Seksiuurija Alfred Kinsey uskus, et tegemist on vaid eritisega, mille tupe seinad orgasmi käigus välja pressisid.

Teadlaste Whipple ja Perry juuresolekul demonstreeris 1979. aastal üks naine oma mehe abiga võimet ejaku­leerida. Tupe esiseina viieminutilise stimulat­siooni käigus ejakuleeris naine kolm korda.

Teadlased tõestasid, et selget või piimjat vedelikku eritub tavaliselt kuni veerand teelusikatäit. Nii et iidsed kirjeldused, Gräfenbergi väljapakutu või tänapäeva pornofilmides nähtav on ilmne liialdus.

Kuna meeste puhul on võimatu ühel ajal urineerimine ja ejakulatsioon, siis miks peaks naiste puhul see teistmoodi olema? Schubach ja Perry väidavad, et salapärane vedelik pärineb nii kusitist, põiest kui mõnikord ka mõlemast korraga. Võimalik, et kõik naised purskuvad, ent tava­liselt voolab vedelik tagasi põide. Siiski jääb küsimus: miks see vedelik üleüldse tekib? Ehk püüab väljuv vedelik hoida põit ja kuseteid infektsioonide eest või nagu loomariigis, väljutada eelmise partneri hoiustatud spermat.   


Naiste orgasm – milleks vaeva näha?
Naisest, kes pole oma elus kordagi orgasmi saanud, võib sellest hoolimata saada hea ema. Miks on säilinud naiste orgasmid? Vali endale sobivaim hüpotees:

1. Orgasm on loodud selleks, et anda naisele julgust seksida, hoolimata võimalusest rasestuda. Paljud teised imetajad aga ei mõtle orgasmile, vaid seksivad puhtalt igavusest.

2. Orgasm julgustas ammustel aegadel naisi seksima mitmete meestega, et hoida kõdisti stimuleeritud. Tänapäeval aitab see paare teineteisele lähemale tuua just emotsionaalselt. Arvatakse, et naise orgasmid võivad edendada monogaamiat tänu sellele, et naine tunneb end tuttava partneriga ka seksuaalselt vabalt.

3. Orgasmiaegsed kokkutõmbed aitavad lükata sperma munaraku poole või kindlasse käiku. Bioloogid Robin Baker ja Mark Bellis vihjavad, et kui naine ei jõua tippu või saavutab orgasmi varem kui üks minut enne partnerit, säilitab keha palju väiksema koguse spermat.

4. Orgastilised kokkutõmbed aitavad viljastumisele kaasa, tõmmates emakakaela üles ja eemale, muutes seeläbi sperma teekonna keerulisemaks. Samal ajal teeb aga sperma läbi keemilise transformatsiooni, mis valmistab teda ühinemiseks munarakuga.

5. Orgasm on arenenud kui liialdatud paaritumisjärgne demonstratsioon, et anda teistele potentsiaalsetele isastele teada, et naine on oma valiku teinud.

6. Naised ei pea orgasmi saama, kuna aga kliitor on loodud samasuguse koega kui seemet purskav peenis, siis kogevad naised samuti purskamise jõudu.

7. Orgasm on naise keha moodus öelda ajule, et ta seksib sobiva partneriga. Orgasmi ajal vabaneb ajus hormoon nimega oksütotsiin – selle üheks mõjuks ajule on kiindumuse tekitamine. Oksütotsiinitase on naisel suurim lapse rinnaga toitmise ajal.

 
Tõlge: Triin Tähnas