Kehakeemia valemid (0)

Neil Straussil on lahe töö – ta kirjutab ajakirjale Rolling Stone kuulsustest portreelugusid ja ta aitas pornostaar Jenna Jamesonil kirjutada autobiograafiat. Ise ütleb mees alustuseks, et ta ei näe teab mis hea välja. „Mu nina on mu näo jaoks liiga suur,” teatab ta kriitiliselt. „Mu juuksed hõrenevad, seepärast ajasin end kiilaks. Mul on nööpsilmad. Ma olen lühike, kõhn ja kahvatu ning mu kehahoiak on lodev.” Kuid üks asi räägib Straussi kasuks – tal on suurepärane iseloom. Ja see pole lihtsalt suusoojaks öeldud. Viis aastat tagasi kohtus ajakirjanik Mystery-nimelise mustkunstnikuga, kes õpetas talle, kuidas ennast kaunite naiste seltskonnas kehtestada.

See pole reklaam, vaid teadus. Straussi menuk „The Game” („Mäng”), mis annab ülevaate autori kahe aasta pikkusest muutumisperioodist, kirjeldab, kuidas tema ja teised naistemagnetid suudavad vahel vaid mõne tunniga jagu saada jõududest, mida on kujundanud miljonid evolutsiooniaastad. Pidades meeles seda, et valearvestus toob naisele kaasa oluliselt tõsisemad tagajärjed kui mehele (tema saab orgasmi, temake beebi), tuletab naise aju pidevalt oma omanikule meelde, et ta peab väga valima, keda oma salapaikadele ligi lasta. Rasestumisvastased tabletid muudavad küll olukorda, kuid need pole piisavalt kaua kasutusel olnud, et seda kaitseinstinkti muuta. Kvaliteetgeenide otsinguil tõmbab naist ligi iga mees, kellel on rühmas kõige kõrgem staatus – ta on alfaisane.

Naistekütt kasutab mitmeid eri tehnikaid, veenmaks naist selles, et ta on ainuke mees ruumis, kes ei mõtle oma vändaga. Nad on uhked, et kasutavad oma strateegiate lihvimiseks teadust. Et oma teadmisi täiendada, tudeerivad nad kõikvõimalikke teoseid alates akadeemilistest uurimustest ja turunduskäsiraamatutest kuni armastusromaanideni. Uusi lähenemisviise arutatakse omavahel Internetis ning neid testivad tuhanded mehed üle maakera. Strauss tunnistab, et pärast seda, kui ta päris koolituse alguses lõi poes külge 2002. aasta Playmate’ile Dalene Kurtisele ning suutis ta ära rääkida, ei vajanud ta rohkem tõendeid selle hoogsalt areneva sotsiaalteaduse mõjujõu kohta.

Vihjete mõistmine
Veel umbes 40 aastat tagasi kirjeldati õpikutes flirtimist nii – agressiivne mees ajab taga häbelikku naist. 1970ndate alguses hakkasid teadlased paaritumistantsu lähemalt uurima ja märkasid, et paljude liikide isased ei lähene emasele enne, kui saavad viimaselt märguande, et see sobib. Naisteküttide hulgas peetakse neid vihjeid lähenemiseelseks kutseks. Siiski on katsed näidanud, et mehed tõlgendavad mitmeid naiste žeste signaalidena ka juhul, kui need seda ei ole. Psühholoog David Buss märgib oma raamatus „The Evolution of Desire: Strategies of Human Mating” („Iha evolutsioon: inimeste paaritumisstrateegiad”), et kui ka vaid murdosa neist väärkujutelmadest lõppeb seksiga, on lihtne mõista, miks mehed proovivad kõikjal neid signaale näha. Vahel neil lihtsalt veab. Siiski hoiatab evolutsioonipsühholoog Monica Moore, kes on veetnud sadu tunde paarikeste flirtimist jälgides, et mehed ei tohiks liiga innukad välja paista. „Peaaegu mitte kunagi ei saa te aluseks võtta üksikut potentsiaalset signaali, näiteks juustega mängimist, ning öelda „Oh, ta on minust huvitatud,” ütleb ta. „Vaja on mitmeid signaale pikema aja jooksul.”

Paljud naiste saadetavad vihjed näivad kõikjal maailmas olevat samad. Max Plancki Instituudi etoloog Irenäus Eibl-Eibesfeldt filmis 37 aasta jooksul flirti ja muud sotsiaalset suhtlemist nii primitiivsetes kui ka arenenud kultuurides. Pärast materjali kaaderhaaval uurimist tõdes teadlane, et naine järgib üht ja sama käitumismalli, olgu ta on üles kasvanud Botswanas või Pariisis. Esmalt ta naeratab, et anda märku oma huvist. Seejärel kergitab kulme, et muuta oma silmi suuremaks, langetab kiirelt silmalaud, viib lõua veidi alla ning küljele, pöörab pilgu kõrvale ning seejärel asetab käe huultele või nende juurde ning itsitab. Lõpuks sirutab ta kaela välja. Moore märkas 200 noort meest hõlmanud uuringu käigus paljusid neidsamu vihjeid, sealhulgas kulmukergitust, ujedat naeratust, osalist pilgu kõrvalepööramist ning väljasirutatud kaela.

Alustanud 1970ndate lõpus flirtimiskäitumise uurimist, avastas Moore, et keegi polnud seni proovinud analüüsida naiste väljasaadetavaid signaale. Ta jälgis sadu suhtlussituatsioone ning koostas nimekirja 52 mittesõnalisest vihjest, mille tulemuseks oli meeste tähelepanu. Kui mees reageeris 15 sekundi jooksul, luges Moore selle edukaks flirdiks. Tüüpiliselt heitsid naised esmalt pilgu üle kogu ruumi, siis valisid ühe mehe, vaatasid teda ainiti, suunasid pilgu kõrvale, vaatasid teda uuesti ja viisid silmad taas kõrvale. Mõned naised flirtisid korraga mitme mehega. Mõned kergitasid oma seeliku äärt, kuni nende sihtmärk seda tähele pani. Enim tähelepanu pälvisid naised, kes saatsid välja kõige rohkem signaale, sõltumata nende naiste tegelikust veetlevusest. Moore arvestas välja, et naine, kes saatis välja vähemalt 35 signaali tunnis, võis eeldada, et talle teeb lähenemiskatse umbes neli meest.

Meestel on oma märgid. Viini Ülikooli teadlased jälgisid baaris 40 meest, et jäädvustada nende domineerivad žestid: põiki üle diivani lösutamine („liigutus maksimaalselt suure ruumi hõivamiseks”), näole tähelepanu tõmbamiseks habeme ja vuntside silumine, sõpra seljale patsutamine, tema heatahtlikult õlast nügimine (ise puudutamine jätab võimsama mulje kui see, et teid puudutatakse) ning pilkude heitmine naistele, et kontrollida, kuidas viimased kõik selle vastu võtsid. Mehed, kes panid oma käed rinnale risti, lasid õlad alla ning vabastasid koha, et teised mehed saaksid istuda, läksid tavaliselt üksi koju.

Mehed jälgivad pidevalt, mis nende ümber toimub, et leida neid huvitavaid märguandeid. Paraku jäävad neil, kes ei ole naistekütid või sotsioloogid, paljud võimalused kahe silma vahele. Bioloog Timothy Perper, kes uuris nagu Moore’gi sadade tundide jooksul baarides paarikesi, räägib, et vahel peab ta oma asjatundmatutele sõpradele meelde tuletama, et tegelikult näitavad naised neile kollast tuld. Tema sõnutsi on probleem selles, et mehed otsivad ainult rohelist tuld, ehkki märguanded on sageli märksa nüansirikkamad. Strauss toob näite: kui klubis ringi liikuv naine peatub teie lähedal, et vestelda oma sõpradega, ning jääb teie poole seljaga, on see peaaegu alati märguanne huvi kohta. Perper oletab, et seljaga teie poole seisev naine saab oma puusi hööritada ning juukseid liigutada, loomata samal ajal silmsidet, mis võiks olla liiga otsekohene. Perper kohtas oma uuringu jooksul sageli naisi, kes jalutasid läbi terve baari, enne kui nad märkasid neile huvipakkuvaid mehi. Seejärel alustasid nad ootamatult vestlust. Hiljem, kui Perper intervjueeris nii meest kui ka naist, küsis ta alati mehelt, kuidas nad olid kohtunud. „Mees vastas reeglina: „Ta lihtsalt seisis seal!””, räägib Perper. „See peab olema lihtsalt klišee. Ning huvitav küll, miks ta seal seisis? See näitab, kuidas naiste poolt edastatavaid vihjeid saab tõlgendada nii peenteks kui ka otsekohesemateks.”

Moore ütleb, et kui mees läheneb naisele enne, kui teda kutsutakse, siis ta tõenäoliselt lihtsalt kukub läbi. 1998. aasta uuringu käigus jälgis ta 200 noorest naisest koosnevat valimit, kuidas need oma võimalikele kosilastele korvi andsid või vähemalt püüdsid seda teha: haigutasid, kortsutasid kulmu, muigasid põlglikult, vaatasid lakke, otsisid katkisi juukseotsi, surusid ühe või mõlemad käed taskusse, surusid jalgu tihedalt kokku, ristasid käsivarsi, vaatasid kalgilt otsa või raputasid eituse märgiks pead. Mõned naised isegi puhastasid oma küünealuseid või torkisid hambaorgiga hambavahesid. David Givens kahtlustab, et meestele ei jõua see alati kohale, sest nad on üldiselt vähem vilunud kehakeelt lugema. „Mees on nii võlutud naise näost ja figuurist, et unustab tema käitumise,” räägib ta.

Ilma kutseta lähenemise põhiprobleemiks on asjaolu, et sellest lausa õhkab meeleheidet. Teadlased on proovinud tabada selle hingekurnavaid tagajärgi kiirkohtingute katsetega. Northwesterni ülikooli töötajad korraldasid seitse sessiooni, milles osales kokku 75 nais- ja 81 meesüliõpilast. Nad avastasid, et isegi neljaminutilise kohtumise jooksul suutsid mõlemast soost üliõpilased tunnetada, kas teisel oli „valimatu romantiline iha” või mitte. Teisiti öeldes, mõned inimesed saatsid välja signaale, et nad on valmis tahtma ükskõik keda, kellele nad meeldivad. Kuna kõik soovivad tunda ennast erilise ja ainulaadsena, eelistame me palju rohkem kohtuda kellegagi, kes on küll valiv, kuid siiski valib meid.

Järgmised sammud
Kui paarike vestlust jätkab, saabub kriitiline punkt, mida Perper nimetab initsiatiivi üleminekuks. Mees tunnetab, et peab astuma järgmise sammu, muutuma füüsiliseks, näiteks aeglase puudutuse või suudlusega. „Keeruline on aru saada sellest, millal on õige aeg naist puudutada,” tunnistab Perper. „Ma räägin meestele, et nad peaksid laskma naisel ennast esimesena puudutada.”

Kui naine on huvitatud, siis kinnitab ta nõusolekut oma häälega. Ühes uuringus lasti vabatahtlikel kuulata salvestusi meeste ja naiste vahelisest vestlusest. Vereringe mõõtmistulemused suguelundites näitasid, et erootilised vestlused kutsusid seksuaalse iha esile mõlemas soos. Kuid mõned mehed erutusid täpselt sama palju ka kuulates kontroll-linti, mille sisu kirjeldas uurija kui „üliõpilaspaari vestlust teemal, mis kasu on sellest, kui valida peaaineks antropoloogia”.

 Veidi hilisem uuring viitab sellele, et mehed kasutavad naiste häälte dešifreerimiseks sama ajuosa, mis töötleb muusikat. „Naise hääl on keerulisem kui mehe hääl tänu häälepaelte ja kõri erinevale suurusele ja kujule,” räägib dr Michael Hunter. „Naise hääl on ka loomulikult meloodilisem.”

Meeshääl on oluline teisel moel. Strauss kinnitab, et „saladus, kuidas naistega kohtuda, seisneb lihtsalt teadmises, mida öelda ja millal ning kuidas seda öelda”. Naistekütid peavad olema kõige kütkestavamad mehed ruumis. Oma raamatus „The Mating Mind” („Paarituv meel”) arvab evolutsioonipsühholoog Geoffrey Miller, et me oleme „flirtimismasinad”, sest nende esivanematega, kes oskasid luuletada, musitseerida, laulda, anekdoote rääkida, joonistada ja tantsida, oli lõbusam koos olla ning seetõttu said nad tõenäoliselt ka rohkem seksida. Iga inimene suudab flirtida, vestelda, olla naljakas, rääkida lugusid, valida endale paarilise ning armuda, räägib ta. Kuid mõned lihtsalt näitavad seda õpitud või loomuomast „paaritumisintelligentsi” välja rohkem kui teised.

Nii naistekütid kui ka teadlased on päri, et naistele eduka lähenemiskatse tegemiseks peab olema lahe. „Mehed arvavad, et nad peavad esinema,” räägib Givens. „Kuid flirtimine toimib peibutamise põhimõttel.” Strauss ütleb, et kui naistekütt valib inimeste segagrupist välja ühe naise, siis ei proovi ta naisega koos olevaid mehi macho’likult üle trumbata. Selle asemel proovib mees kõiki rühmas olevaid inimesi lõbustada, samal ajal ignoreerides sihtmärki, kui ehk temakese kerge nokkimine välja arvata. Kuigi see tundub ebaloomulik, ütleb Strauss, et see toimib, sest kõige ilusamaid naisi pole kunagi ignoreeritud, veel vähem on neid kergelt solvatud. Nad on rahulolematud, kuid ka intrigeeritud. Kes on see salapärane mees? Kuidas ma saan tema tähelepanu võita?

Mida te näete
Mis üldse tõmbab naise puhul teie tähelepanu? Teatud mõju näib olevat uudsusel ja füüsilisel tegevusel, mis stimuleerib dopamiini (armujook nr 1) tootmist. Mehed hindavad võõraid atraktiivsemana näiteks kohe pärast lõbusõitu ameerika mägedel või pärast logiseva silla ületamist. Erutuse ülekandmiseks nimetatav nähtus võib tähendada ka seda, et me pigem armume kellessegi tantsupõrandal kui kohvikus. Võime kogeda armastust esimesest silmapilgust või täpsemalt külgetõmmet esimesest silmapilgust, mis lõpuks muutub armastuseks, võib viidata asjaolule, et loodus ei hooli hingelistest vestlustest ja jalutuskäikudest pargis. Loodus tahab, et te hakkaksite paljunema niipea kui võimalik.

Viimase poole sajandi jooksul läbiviidud uuringutes räägivad mehed, et potentsiaalse paarilise puhul on kõige olulisemaks omaduseks füüsiline ilu, samas kui naised nimetavad rikkust ja staatust. David Buss avastas, et need eelistused pidasid meeste ja naiste puhul paika 37 kultuuris. Kõige põhjuseks on lapsed: mehed eelistavad ilu väidetavalt seepärast, et see viitab naise tervisele ja viljakusele, naised hindavad meeste edukust, sest see peegeldab tema potentsiaali elatise teenijana. Naiste kahjuks peab ütlema, et rikkust on lihtsam teeselda kui tervist, seega peavad nad selgusele jõudma, millised alfaisaste poolt nende suunas saadetud signaalid on võltsid. Mõni aasta tagasi korraldasid Columbia Ülikooli majandusprofessori Raymond Fismani juhitud teadlased seeria kiirkohtinguid, milles osales 400 üliõpilast. Uuringu eesmärk oli kindlaks teha, kas üliõpilaste väidetud eelistused peavad ka tegelikus elus paika. Kohtingule eelnenud uuringus ütlesid mehed, et nende ideaalne partner on eeskätt ilus, ning naised kinnitasid, et nende peakriteeriumiks on intelligentsus. Tegelikud tulemused paljastasid, et meestele meeldivad ka nutikad naised, kuniks viimased ei ole targemad kui mehed ise. Meestele meeldivad samuti ambitsioonikad naised, kuniks nad ei ole neist ambitsioonikamad. Fisman kirjutas hiljem, et tema pettumuseks „osutus stereotüüp tõeseks: meie, mehed, oleme hapra egoga sugu, kes otsib ilusat näolappi.”

Mida siin öelda? Me oleme sõltlased. Mehe aju hakkab tööle niipea, kui näeb meeldivat naisenägu, samamoodi nagu see hakkab tööle siis, kui mees himustab süüa, raha või uimasteid. Seda tõestavad Massachusettsi keskhaigla teadurite 2001. aastal kogutud ajuskaneeringud, mille põhjal võib oletada, et me hindame ilu, sest selle on meisse kodeerinud looduslik valik. Naisele otsavaatav mees peab veelgi ahvatlevamaks naist, kelle pupillid on laienenud – märguanne huvist, mida mees teadlikult ära ei tunne, kuid võib märgata kuni kahe meetri kauguselt. Mehe võime näha pupillide laienemist ilmneb alles pärast puberteeti. Eriti laienevad naise pupillid siis, kui ta vaatab atraktiivset ujumispükstes meest, kuid mitte alasti meest.

Mis muudab mõne näo külgetõmbavamaks kui teise? Miks nii paljud mehed heidavad vaistlikult teistkordse pilgu Angelina Jolie’le või Halle Berryle? Mõned teadlased ütlevad, et me näeme ilu keskpärastes nägudes, mille teatud jooned on veidi liialdatud. 1986. aastal viis psühholoog Michael Cunningham läbi fatsiaalmeetrika pilootuuringu. Ta palus meesüliõpilastel hinnata 50 naisenägu, sealhulgas 27 Miss Universumist osavõtja oma. Mehed eelistasid keskmisest suuremaid silmi ning väiksemat nina ja lõuga – jooni, mis annavad märku noorusest ning mis peaksid esile kutsuma hoolitseva reaktsiooni. Need „supernormaalsed” näojooned võivad kuuluda nii meestele kui ka naistele: näiteks muudab testosteroon puberteedieas poisi lõua pikemaks, samas kui östrogeen teeb tüdruku huuled lopsakaks. Cunninghami väitel eelistavad mehed esiletungivaid põsesarnu ning kitsaid põski – märgid seksuaalsest küpsusest – ning kõrgeid kulmukaari ja laia naeratust, mida naised kasutavad positiivsete emotsioonide edastamiseks.

Ilusa näo võtmeelemendiks tundub olevat sümmeetria, mida meie ajud tõlgendavad kui märki sellest, mida üks bioloog nimetab arengutäpsuseks ehk vähemate mutatsioonidega DNA omamiseks. Kindlasti eelistavad nii mehed kui ka naised nägusid, kus nina ja suu on keskel ning silmad ühtlase asetusega. Me otsime kehas ühesugust tasakaalu. Selle valdkonna kõige mõjukama uuringu korraldas Texase Ülikooli psühholoog Devendra Singh, kes näitas 18 kultuuri esindavatele meestele naisekeha kujutisi ning palus neil näidata, millist nad eelistavad. Mehed valisid järjekindlalt figuuri, mis kujutas keskmist (165 cm pikkust ja 54 kg kaaluvat) naist, kelle vööümbermõõt moodustas 70 protsenti tema puusaümbermõõdust (selline figuur oli Marilyn Monroel ja Audrey Hepburnil).

Mida temake näeb
Naised seavad meestele oma standardid. Uuringute kohaselt eelistavad naised jõulisi jooni (kandilist lõuga, tugevaid kõhulihaseid), mis annavad märku küllaldasest testosteroonist. See omakorda näitab head tervist ja tugevaid geene. Naised eelistavad keskmiselt musklis kehaehitust rohkem kui lihasemägesid. Samuti armastavad nad sümmeetriat.

Ühe nuusutamistesti käigus avastasid Chicago Ülikooli teadlased, et naised eelistavad mehi, kelle higised T-särgid annavad märku sellest, et meestel on nende endiga sarnane, kuid mitte identne geneetiline ülesehitus. Paaritumine mehega, kes on geneetiliselt liiga sarnane, suurendab raseduse katkemise ohtu ning varjatud pärilike haiguste edasiandmist. „Naised suudavad tunda geneetiliste erinevuste lõhna,” ütleb selle uuringu kaasautoriks olnud keemiliste signaalide spetsialist Martha McClintock. Selle võime eest ilmselt vastutava geeni pärib naine oma isalt, seega aitab issi omal moel tütart kõikide kaaslaste valimisel. Selle reegli ainsaks erandiks on naised, kes võtavad suukaudseid rasestumisvastaseid vahendeid, mis simuleerivad rasedust. Katsete käigus eelistasid need naised nende meeste lõhna, kes olid geneetiliselt neile väga sarnased. Kas võib olla nii, et rasedusvastased tabletid meelitavad naisi kohtuma valede meestega?

Hüppe tegemine
Ameeriklased, nagu muu arenenud maailmgi, ootavad abiellumisega üha kauem (meeste keskmine abiellumisiga on praegu 27 ja naistel 25) ning tavaliselt toimub see pärast mõnda tõsist suhet. Teadlased on hakanud küsima, mille põhjal inimene otsustab, et nüüd on aeg kodu luua. 1992. aastal osaliselt oma abieluteooria eest Nobeli majanduspreemia saanud Gary Becker kujutleb kokteiliõhtut, kus ratsionaalsed paarikesed otsivad kõige ihaldusväärsemat partnerit, keda nad suudavad ahvatleda. Tekib „positiivse valikulise paaritumise” muster, milles iga mees läheb paari naisega, kes on sama ihaldusväärne (välimus, intelligents, sotsiaalne staatus). Selle kontseptsiooni võtab kokku 2004. aasta uurimistöö pealkiri „Narcissism Guides Mate Selection” („Paarilise valikut juhib nartsissism”), mis väidab, et abielus paarid kalduvad olema isegi ühte nägu. See võib olla ellujäämisinstinkt – me ei ole huvitatud oma laste puhul uute ja huvitavate geenikombinatsioonidega eksperimenteerimisest, seetõttu saame lapsi inimestega, kes ei ole radikaalselt erinevad. Mõned sotsiaalteadlased (nimelt küünilised) vaidlevad vastu, et mil iganes te näete tasakaalu puudumist – näiteks silmatorkavat naist matsaka mehega – saab seda selgitada raha ja/või võimu mõjuga.

Kui kaua te peaksite naist otsima, enne kui panuseid tõstate? Geoffrey Miller New Mexico Ülikoolist ning Peter Todd Indiana Ülikoolist otsustasid kontrollida, kas matemaatiline mudel annaks selle kohta vihjeid. Miller kirjeldab tulemust nii: „Tavalist optimaalset otsingustrateegiat teatakse kui 37 protsendi reeglit. Selle kohaselt peaksite hindama, kui palju inimesi tõenäoliselt tööle kandideerib, intervjueerima esimest 37 protsenti nende hulgast ning meeles pidama sellest valikust parima. Siis tuleb intervjueerimist jätkata, kuni leiate kandidaadi, kes tundub parem kui esimesena väljavalitu.” Selle inimene võtate tööle. Paarilise otsinguil 37 protsendi reegli kasutamisel on põhiraskus hinnata kogu potentsiaalse sihtrühma suurust. Todd ja Miller arvavad, et ligikaudu 50 on õige, seega peaks teil enne olema umbes 12 suhet.

„Endastmõistetavalt üldistab see mudel välja kõik, mis on suhetes keerulist ja südantmurdvat. Ning sellest saadakse sageli valesti aru. Me ei käsi valida 12 juhuslikku inimest ning leida nende hulgast endale hingesugulast. Te peaksite hindama 12 esimest inimest, kes on teist sama huvitatud, pidama meeles nende hulgast kõige parema ning otsima kedagi, kes on kas või veidi kütkestavam kui tema. Puudub igasugune võimalus välja selgitada teie enda väärtust paarilisena – millisel kohal olete paarilisteturul – välja arvatud saadud nõusolekute ja saadud „korvide” kogemuste kaudu ning nende põhjal oma püüdlusi seades.” Evolutsioonilisel tasandil sunnib „miinimumnõuete täitmine” peale seksuaalse valiku, „mis on peaaegu sama tugev kui kõige keerulisem ja perfektsem otsustusstrateegia,” ütleb Miller. Teisisõnu jääb alati võimalus, et te leiaksite naise, kes sobiks teiega paremini kui see, kellega te lõpuks kokku jääte, kuid mingil hetkel nõuab see liiga palju energiat. See ei toeta eriti arusaama, et igal inimesel on hingesugulane. Sellest hoolimata tuli ühest uuringust välja, et 94 protsenti 20ndates aastates inimestest, kes polnud kunagi abielus olnud, ütlesid, et nad otsivad seda tabamatut, jumala poolt läkitatud partnerit.

Miks te temakese valite
Kui praegune trend jätkub, siis pooled tänavu esimest korda abielluvatest Ameerika paaridest lähevad lahku. Teadlased on kaua imestanud, miks mõned abielud kestavad, teised mitte. Kui abielupaaril on sarnased eesmärgid ja huvid, nad tunnevad teineteist hästi, kuid ei ela enne abiellumist koos, on pärit tervetest perekondadest, abielluvad pärast 25. eluaastat ega oota sellal veel last, siis võivad nad eeldada, et neid lahutab vaid surm.

Võtmenäitajaks on haridus. Uuringud näitavad, et kolledži lõpetanud ameeriklastel on kõrgemad abielu- ja madalamad lahutusenäitajad. Kolledžilõpetajad on rahaliselt stabiilsemas olukorras ning nad abielluvad vanematena.

Millised muud tegurid hoiavad paare koos? Edukad abielupaarid on tavaliselt sarnase vanusega, sarnasest rassist, sarnase usutunnistuse ja sarnaste poliitiliste tõekspidamistega ning mõõdukalt sarnase hariduse, intelligentsustaseme ja väärtushinnangutega. Arusaadav, sest reeglina kohtame sarnase taustaga inimesi tööl, koolis või vaba aega veetes. Kuid iseloomu on keeruline kindlaks määrata ka enne, kui te need omavahel kokku panete. Genfi Ülikooli psühholoog Marcel Zentner uuris 470 kuni 1938. aastani läbiviidud abielu- ja isiksuseuuringut ja järeldas, et on võimatu ennustada, millistel paaridel tekib parim omavaheline keemia. Iowa Ülikooli uuring, milles osales 291 vastabiellunud paari, tegi kindlaks, et kuigi inimesi võivad teineteise poole tõmmata ühised väärtused, hoiakud ning tõekspidamised – ning nad abielluvad sellel põhjusel –, siis isiksuse iseloomujooned, mis mõjutavad rahulolu abieluga, avalduvad alles hiljem. Kaks Berkeley psühholoogi on pakkunud, et mõlemad ettekujutused, nii sarnaste kui ka vastandite vastastikune külgetõmme, võivad olla tõesed – kõrgema enesehinnanguga inimesed valivad endale sarnased paarilised, samas kui madalam enesehinnanguga inimesed püüavad leida kedagi endast erinevat.

Mõned teadlased usuvad, et suhte tugevuse kõige usaldusväärsem märk ei peitu mitte kõrgemates protsessides, vaid kõige madalamas: kuidas paar tülitseb. Psühholoog John Gottman on oma Washingtoni Ülikoolis asuvas „armastuse laboris” jälginud sadu abielupaare vestlemas ja nääklemas. Ta jagab nad kolme tüüpi: vältijad, kes lepivad kokku mitte arutada oma erimeelsusi; ründajad, kes tülitsevad näiliselt kõikide asjade pärast, ning rahustajad, kes valivad, mille pärast võidelda, kuulavad lugupidavalt ning vastavad õrnalt, kuid veenvalt. Gottmani arvates puruneb enamik abielusid vaid siis, kui abikaasadel on vastanduvad stiilid. Näiteks rahustajad suruvad alla vältijad ning rahustajad ja ründajad jõuavad patiseisu. Kõige hullem kombinatsioon on vältija ja ründaja. Kuid alati on lootust. Gottman avastas, et kokkujäänud paaride hulgas on teineteisele tülide ajal või lihtsalt niisama tehtavad positiivsed märkused võrreldes negatiivsetega viis ühe vastu ülekaalus.

Tõlge: Maren Pärn